Gordon Thomas – Salasõjad. 100 aastat Briti luuret MI5 ja MI6 (2009)

Viimase 2 nädala rist ja viletsus lugemiskogemus, millest nagu ei oskakski midagi kirjutada. Vandenõuteooriahuvilistele ja muidu põnevuse otsijatele vast tänuväärne lugemisvara. Raamatu rõhk pole niivõrd tasakaalustatud ajaloolisel ülevaatel, vaid pigem viimase 10 aasta sündmuste dramaatiline ülevaade ning nende sündmuste juurtele osundamine (nii saab teada, et jah, Briti luurel on olnud tegemist nii Nõukogude Liidus kui Aasias või Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas, aga noh, see on ka kõik). Ühesõnaga, milline supermaailm ikka tavainimeste kohal kõrgub ja kihab.

Teksti on mugavam lugeda kui põnevusjuttu, erilise mõnuga omistab autor reaalsetele inimestele emotsioone ja paneb neile sõnu suhu jms. Mis paneb muidugi küsima, et miks ma peaksingi uskuma, et see raamat esitab tõelähedase vaate sellest salamaailmast? Miks ei peaks seda võtma desinformatsioonina või soovunelmate esitamisena? Pole just suurt vahet mõne Forsythi raamatuga. Erinevate kildude esitamine teiste maade luureteenistustest muudab teksti aegajalt kaootiliseks. Ja raamatu täispealkiri on pisut eksitav, samahästi võinuks sinna lisada CIA ajaloolise ülevaate. Kui algul tundus, et Thomas on mõõdukalt kiitev oma riigi luuretalituste suhtes, siis hiljem lisandus kriitilisemaid mõtteidki.

Meie kõigi austatud ja armastatud telekokk Nigella Lawson oleks võinud saada spiooniks (lk 95). juhuslikult tuli välja, et üks Forsythi raamat põhineb teadatuntud faktil (Iraagile supersuurtüki ehitamine, lk 279). Tõlget võinuks toimetada, aegajalt esineb kummalisi väljendumisi, rääkimata näpukatest.

“Petrie kiitis heaks ka plaani lasta Kuninglike Õhujõudude lennukeil lennata üle Kanali ja päästa valla tuvisid, kes kandsid valeinfot – lootuses, et nad lendavad Prantsusmaal natsimeelsete isikute tuvilatesse ja külvavad segadust. Iga otsad ringi pööranud ja Suurbritanniasse tagasi püriv lind riskis sattuda mõne pistriku küüsi, kes kuulus lindude vahelthaaramise üksusse, mille Lõuna-Inglismaa rannikul oli loonud MI5. Seda üksust kamandas lord Tredegar, riigi üks juhtivaid jahikullikasvatajaid.” (lk 122)