“Vanaisa astus kahele kepile toetudes majast välja verandale. Aeglaselt pani ta kaks keppi kõrvale ja ajas ennast sirgu, pingutades reuma välja oma vanast seljast ja õlgadest, kuni need olid sirged. Siis tõstis ta käe oma pesapallimütsi noka juurde, peopesa allpool ja hoidis seda seal nagu vana sõjamees, andes au lapselapsele, kes läheb järjekordsesse sõtta.” (lk 96)
Tõeline läänemaailma patriootlik kirjatükk, iga mittekriitiline lugeja peaks tundma oma läänelike väärtuste kindlustumist. Tegemist pole just ilukirjanduse vaid ehk pigem infokirjandusega – laused, mis on täis kainet ja kaalutletud infot; kujundlik keelekasutus või ülemeelik fantaasialend ei iseloomusta mingil juhul Forsythi kirjanikusulge. Kui infokirjanduslikkusega harjuda (sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga), siis hakkad muidugi lugusid huviga jälgima, et kas vennad Martinid ikka teevad Saddamile tuule alla (tore, et mälu nii hea on – kas “Afgaanis” oli ka sarnane vennateema? Ei mäleta), tegemist on igati normaalse meelelahutuse või ajaviitega. Nimede üliküllus on pisut pidurdav, aga elab üle (raamatu algul on tegelaste loetelu, aga suurt ei viitsi raamatut lapata, eks). Omamoodi huvitav on lugeda Forsythi kirjeldusi vastassugupoolte sugulisest läbikäimisest – nii suudab autor isegi kuuma prostituudiseksi esitada tundetult informatiivselt (lk 317-319) või millise veidra klišeeliku õhinaga kirjeldatakse keskealise vanatüdruku võrgutamist (lk 327-334jj).
“Meeskondade isiklik varustus pakiti reisimahutitesse, endistesse napalmivaatidesse, millel oli nüüd inimlikum eesmärk; plekkmahutid tiibade all sisaldasid särke, sokke, lühikesi pükse, seepi, habemeajamisvarustust, vormiriideid, maskotte ja naisteajakirju. Nad teadsid vaid, et lähimasse poissmeeste baari võib olla pikk tee.” (lk 112) – tore, et lendurid on nii siivsad, et loevad meesteajakirjade asemel naisteajakirju. Sõjavägi teeb poisist mehe.
Muuseas, raamatul on vist happy end (kui ainult see vanatüdruk poleks... ah...).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar