Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila – Müütide raamat. Mitme rahva lugusid lähedalt ja kaugelt (2009)

Vahel tuleb omamoodi deja vu - nagu loeks death või black metali vms bändinimede registrit (ütlemata metafüüsiline on nt ajalehest Metroo lugeda plaadiarvustusi). Kõlab klišeelikult, aga huvitavad kokkuvõtted nii mitmestki senitundmata müüdist. Raamatus on niipalju suuri narratiive kokku pressitud, et tekib tunne justkui loeks meeletut gigaromaani; nii de Linti, Crichtoni kui Gaimani tõlked saavad kenasti konteksti juurde. Lugemise edenedes on juba raske millegi peale üllatuda, kõik on üks lõpmatu eriskummikute möll; veider tungimaailm, mis raamistab ühiskonda. Mesopotaamia loomismüüt (lk 12-16) on päris sarnane teaduslikule tõlgendusele sellest, kuidas Maal tekkis ja levis elu – et algul pulbitses vees ja siis maale ning erinevate kataklüsmide või evolutsiooni tõttu vahetuvad eluvormid. Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb.

Mõnus, et müütide tõlgendused lähtuvad selgemõistuslikust võrdõiguslikkusest. Ja meeldivalt näpukavaene tõlge.

Väike näide Jaapani loomismüütidest:
“Surnute riigis käimine oli Izanagit rüvetanud ja ta pidi puhastuma. Pestes sünnitas ta kolm kõrgemat jumalat. Need olid päiksejumalanna Amaterasu, kes sündis, kui ta paremat silma puhastas, kuujumal Tsukiyomi, kes libises välja tema vasakust silmast, ja tormijumal Susano, kes vupsas välja tema ninast.” (lk 30)

Pisike katke Mesopotaamia probleemidest:
“Armastusejumalanna puudumine annab end maa peal tunda. Härg ei karga lehma, noored mehed magavad üksinda oma tubades ja neiud sõbrannade seltsis.” (lk 60)

Ülilühidalt sellest, miks naised on kõrvale tõrjutud:
“Naised on müütides kõrvale jäetud sellepärast, et müüdid esindavad ühiskondlikku pärimust, mida mehed on kujundanud “oma ajaloona”. Rohujuuretasandi muinasjutu- ja muistendipärimuses, mis jäi sageli naiste hooleks, esineb palju rohkem naiskangelasi.” (lk 136)

Ja nii tekkis arahnofoobia:
“Tarkuse ja kunstide jumalanna Athena oli tavaliselt vaoshoitud ja kaalutlev ega vihastanud inimeste peale. On teada ainult üks kord, kui Athena enesevalitsemise kaotas. Lüüdia printsess Arakhne oli nii osav kuduja, et tema tööd olid Athena omadest ilusamad. Kui Athena otsis Arakhne mustritest vigu, ei leidnud ta ainsatki. Vihahoos rebis ta kanga tükkideks. Jumalanna viha ehmatas Arakhnet sedavõrd, et ta tahtis end üles puua. Siis muutis Athena Arakhne ämblikuks ja poomisnööri niidiks, mida mööda Arakhne vigastamatult üles ronis. Ämblikuks, meisterkudujaks, pidi ta siiski jääma igaveseks.” (lk 207)

Kuidas lapsele nime valida:
“Lugude loogika juurde kuulub aga seegi, et kurjuse esindajat on sageli võimalik ära tunda nime järgi, kus kõlavad tugevad häälikud ja surmale või hirmule viitavad assotsiatsioonid. Darth Vader kõlab ähvardavalt ning ka morbiidset silpi mor sisaldavad Mordred, Morgoth, Voldemort ja doktor Moriarty ei ärata erilist usaldust.” (lk 229)

bukahoolik