16 märts, 2010

Aleksei Turovski – Loomult loom (2004)

Vastu peagi algavat kevadet oleks hea teada, et saabuvaid kevadekuulutajaid-rändlinde tuleks lumiste-jäiste olude puhul abistada joogiveega; toitmisega pole vaja ülemäära muretseda, üldjuhul targad linnud on end lõunamaal eelnevalt end täis söönud (lk 128-129). Õpetlik teada saada, miks jaanalind “pea liiva alla peidab” (lk 10-11).Turovskil parajalt psühhedeelsed joonistused, ta võiks raamatute illustreerimisega lisa teenida. Igati hea ja muhe ja arukas lugemine. Et midagi asjalikku öelda ei ole, siis alljärgnevalt mõned tsiteeringud.

“Mäletan, kuidas ma kord üliõpilasena tulin juulikuus Tartust Tallinna ja tõin kaasa oma apelsinikarva kassi Murri. Murr käis Tartus vahepeal kuskil linna peal ja veetis paar nädalat ühes söekeldris, nii et ainult mina teadsin, et ta oli tegelikult apelsinikarva. Mul ei olnud aega teda Tartus pesta, pistsin ta seljakotti, tõin koju ja alles siis pesin. Murr lausa vastu ei hakanud, kuid nördimust avaldas üsna kõvasti. Enda meelest ma kuivatasin ta ära, aga tema meelest mitte. Murr läks diivani alla ning lakkus end seal kogu öö, ise urisedes. Kui ta hommikul välja astus, oli ta kaks korda ümaram, absoluutselt apelsinikarva ning säras enesega rahulolust, saba väärikalt vonklemas.” (lk 42)

“Paljudel koduloomadel pole esivanemate ürgsetest instinktidest peaaegu midagi säilinud. Kuid mõningad loodusliku komfortkäitumise momendid on siiski alles. Vaadake, kuidas käitub enne magamaheitmist kodukoer, hundi ning võibolla ka šaakali ja koioti kümneid tuhandeid aastaid tagasi kodustatud järglane. Ta teeb mõned ringid kõva põranda, parketi või vaiba peal mõnes soojas kohas, näiteks kamina ees, nagu oleks ta rohtlas, stepis, preerias või metsas, kus tuleb maha trampida lumi või kõrge rohi, nii et tekiks mõnus lohk. Ümberringi on rohi või lumi kõrgem, see koht, kus ta trampis, on aga madalam, see varjab teda vaenlaste eest, aga ka lume ja tuisu eest.” (lk 44)

Pornoõudusfilmi üks võimalikke hittstseene (mitte et seda näha tahaks):
“Paljud isased lutikad kopuleeruvad emasega väga pikalt – see on ju ainus võimalus tema elus. Kui näiteks šimpansi kopulatsioon kestab kõige rohkem 5 sekundit, kui korraline suguühe lõvidel ehk mõnikümmend sekundit, siis putukatel kestab see tunde ja päevi. Üks isane lutikas on aktsioonis, teised aga närivad tema sisse augu, tekitades talle otsekui tehissuguava ning üritavad temaga paarituda nagu emasega. See võib tunduda koletu ahistamisena, kuid putukate puhul see nii ei ole, sest seda isast, kes parajasti on emasega in copula, kasutatakse kui vektorit, kui kanalit või tunnelit oma spermatosoidide jaoks. Tihtipeale võime näha, kuidas putukad, tihti just lutikalised ja mardikad paarituvad niiviisi, et ühe emase peal istub 2-3 või rohkemgi isast, kusjuures emase peal on temaga kopuleeruv isane, tema peal teine isane jne. Teise isase spermatosoidid tungivad läbi kehasse näritud augu kopuleeriva isase hemolüüfi, jõuavad suguelunditesse ja edasi emase suguorganitesse, nii et sinna jõuab mitme isase sperma. Edasi sõltub kõik juba sellest, kelle spermatosoidid on kiiremad.” (lk 70)

“Me peame alati meeles pidama ja arvesse võtma, et loomad võivad kadedust tunda ja loomadele on see äärmiselt tähtis, et nende positsioon, nende väärikus inimeste silmis oleks kinnitatud ja ilmutatud võrdselt kõigi suhtes, kuigi inimese tähelepanu, mis on võrdselt jagatud loomade vahel, ei taga veel karja optimaalset juhtimist. Kui me kas või mainime ühe koera nime ja meil on kolm koera, on meie kohustus ütelda midagi ka teisele ja kolmandale või heita neile vähemalt pilk. Kui meil on vaja ühe koeraga midagi ette võtta, kuskile minna, me kutsume ta, kinnitame rihma otsa, viime minema, aga me ütleme kas või paar-kolm sõna koertele, kes maha jäävad. Mida see neile tähendab? Loomulikult ei saa nad aru, kui te ütlete, et ülehomme lähete ka nendega jalutama. Kuid te tegite nendest välja ja neil on kergem üle elada traumeerivat fakti, et nemad peavad koju jääma. Loomadega tegeldes ja suheldes tuleb selliseid asju alati meeles pidada.” (lk 105-106)

“Kas me saame loomade käitumist või inimpsüühikat uurides katsete, vaatluste ja uuringute tulemusena kindlaid, lõplikke vastuseid? Me teame, et lõplikku tõde ei eksisteeri. Loodusseadused ei seisa paigal, neil ei ole lõplikku kuju, nad arenevad. Ei ole liiki, mis seisaks paigal, käitumissüsteemi, mis ei areneks. Need arenguprotsessid on inimeluga võrreldes päris pikad, kuid nad toimuvad, ükskõik kui igavesti kindlaina käitumuslikud reaktsioonid meile ka ei paistaks.” (lk 177)

“Kui kass on ärritatud ja valmistub rünnakuks või enesekaitseks, lööb ta sabaga vasakult paremale. Koertel tähendab saba liputamine vasakult paremale aga positiivse märgiga erutust. Järelikult arvab koer, et kass tahab talle tere öelda. Kass aga näeb, et tema hoiatussignaali peale hakkas koer hoopis lähemale tulema. Muidugi läheb sõjaks. See on sõda arusaamatuse tõttu.” (lk 191)

za/um

1 kommentaar: