17 märts, 2010

Martin Amis – Surnud lapsed (2000)

Raamat, mida sai 8-10 aastat tagasi loetud ja tundus siis päris hea olevat, nüüd pisut ükskõiksem mulje. Mõrkjashapumagus lugemine, tead algusest peale, et lõpp pole just roosiline, ühtlaselt ja rõõmsalt füüsiliselt-psüühiliselt allamäge. Tegemist ehk tolleaegse lähitulevikuvisiooniga (raamat ilmus u 1971-1975, eri daatumeid näinud), ehk samas voolus “Kellavärgiga apelsiniga”, ainult et vähe reaalsemas võtmes versioon (millegipärast arvan, et esmalugemisel seda tähele ei pannud). Omamoodi kombekas (ei julge öelda moraliseeriv) vaatepunkt nihilistlikule noorsoole (no kõik algab kodudest, eksole, vanemate patud jne) – vaade sellest, kui kole on mõttetu vägivald, kombelõtvus ja mõnuainetega eksperimenteerimine (see muidugi eriliselt pealiskaudne kokkuvõte). Maailm, kus mõni hetk tundub normaalne ebanormaalse erutavana (lk 213-215). Järelsõnas nimetatakse seda raamatut võimalikuks “disainervägivalla” näiteks; huvitaval kombel mängis mälu jälle trikke ning arvasin siin leiduvat üht karmi juhtumist, mida siiski polnud. Autor on vahel liialt selgelt hinnanguline, peab üheselt aru saama, kui jube ja moraalitu selline võimalik maailm on (1980. aastad?), ja see pisut tüütu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar