Kihvt raamat, tõesti. Tegemist pole just teadusliku uurimustööga (no tegelt ikka), vaid populaarteadusliku või meelelahutusliku või esseeliku teosega; napil 450 leheküljel saab kapata läbi kahe aastatuhande, metropol ja selle raudne embus, mis pahatihti arusaadav vaid kohalikele. Pariisi-imetluse raamat, kiidulaul tunglevale või edasipüüdlikule või eksperimenteerivale mõtlemisele. Pariis kui ohtlik ja meelas ja pulbitsev ja rumal ja purjus seiklus või karje või unelm. (Huvitav, kui mõni lätlasest entusiast kirjutaks sarnase raamatu Tallinnast, siis kuidas sellesse suhtutaks?) Raamat on ehitatud igati lugejasõbralikult, lühikesed pea- ja alapeatükid ei sunni pikalt ühe koha peal tammuma (mis paneb paratamatult mõtlema sellele, et mõnda ajastut tahaks detailsemalt tundma õppida).Tekst ei ole pedantselt kronoloogiline, sündmuste puhul viitab autor ka hilisemasse aega või tänapäeva. Igasugu klatši ja skandaale on kõriauguni (no tegelikult ka tõsisemat teavet) ning mingi hetk hakkab see päris meeldima – et mida veel, milliseid viise leidub rahuldusteks või amokijooksuks. Mida ajaliselt väiksem distants tänapäevaga, seda õõvastavamad katastroofid tunduvad autori arvates pariislasi tabavat; kui 2000 aastat jaguneb raamatus üheksasse ossa, siis tervelt üks (lühike) osa on pühendatud natside okupatsioonile – kuigi linna on varemgi okupeeritud ja julmalt rõhutud, mis selles natsivärgis suuremas mõõtkavas ikka nii esileküündivat on (muidugi, puhtinimlikul tasandil on mullegi tülgastav sealne juudijaht). Enda lemmikajastuks vast periood hiliskeskajast Bastille'i vallutamiseni, lihtsalt tollane ülikitsas privaatsuseta jõhker linnarisoom tundub harjumatu (ja eemaletõukav oma ebasanitaarsuses). Et ühena vähestest eestlastest pole ma Pariisis komberdanud, siis jääb muidugi raamatu linnageograafia päris tundmatuks.
Lõpuks tilgake tõrva. Toimetamata näpukaid on pisut palju. “Marseille'i olümpiameeskond” (lk 66) pole mingi salapärane okultne olümpiakamp, vaid üks teadatuntud jalgpallimeeskond. “Chicago kunstiansambel” (lk 438) pole samuti senitundmatu möödaniku kultuuripealinna projekt, vaid igati kõva jatsurühmitus. Ehk oli selliseid püüdlikke ületõlkimisi veel, aga jah, kohe torkasid silma need ja teadupärast pole just ilus nimesid maakeelde panna.
õhtuleht
raamatumaailm
kiiksu lugemisarhiiv
paavo matsin käis täna k. majas külas, rääkis vaimustuse ja jahmatusega sellest raamatust - jahmatusega pariislaste kilpluse üle läbi aega, nimetaski seda jobuduse ajalooks... millega haakub ilusti teadagi mis lugu:
VastaKustutahttp://www.postimees.ee/?id=241782
"komberdamise" mõttes ka huvitav, sest kuigi ma pole seal käinud, peatusin kevadel vist üsna seal lähedal.
noh, ausalt öeldes andis see raamat hea seletuse sellele, miks linn on selline nagu ta on praegu - ehk siis eesti turistide poolt paljukirutud aafriklaste ja araablaste jms pesa - linn ongi läbi ajaloo olnud selline sisserändajate kogum (ja ka omamoodi sulatusahi) ja praegune olukord pole midagi erilist.
VastaKustuta