28 märts, 2010

Jacques Le Goff – Raha või elu (2001)

Paar lohutavat tsitaati võlgade maksjaile keskaja mõttemaailmast (“Pulp Fictioni” Marselluse medieval?):

“Liigkasu on lubamatu vahekasu, ebaseaduslik lisatulu.
Kõige paremini väljendab kiriku suhtumist liigkasuvõtmisse 13. sajandil tõenäoliselt Urbanus III dekretaal Consuluit (1187), mis on lülitatud kanoonilise õiguse koodeksisse:
Liigkasuvõtmine on kõik see, mida nõutakse tasuks laenu eest peale laenatud asja enese.
Liigkasuvõtmine on patt, mille keelab nii Vana kui ka Uus Testament.
Juba ainuüksi lootus lisatasule on patt.
Liigkasu tuleb täies ulatuses tagastada selle tegelikule omanikule.
Kõrgendatud hinnad järelmaksuga müügi puhul on enesestmõistetavalt liigkasu.” (lk 23)

“Teisal (näiteks ühe Goslari pereelamu fassaadil) võib aga näha liigkasuvõtjat, kes roojab tukatit. Psühhoanalüütilisest vaatepunktist võime seega täheldada, et keskajal seostatakse ebaõiglaselt teenitud raha oraalse või anaalse seksuaalsusega.” (lk 30)

“Liigkasuvõtmine on vargus, järelikult on liigkasuvõtja varas. Ja eelkõige, nii nagu iga varas, on ta omandi varas. /-/ Tõepoolest, mida ta müüb, kui mitte aega, mis jääb laenu andmise ja selle intressidega tagasimaksmise hetke vahele? Aeg kuulub üksnes Jumalale. Ajavargana on liigkasuvõtja Jumala pärandi röövel.” (lk 34-35)

Käsikiri 13. sajandist: “Liigkasuvõtjad patustavad looduse vastu, soovides panna raha sigitama raha, nagu hobune sigitab hobuse või muul muula. Seda enam on liigkasuvõtjad vargad (latrones), sest nad müüvad aega, mis ei kuulu neile; ja müüa võõrast vara vastu omaniku tahtmist on vargus. Pealegi, kuna nad ei müü muud kui raha ootust, see tähendab aega, müüvad nad päevi ja öid. Aga päev on valguse aeg ja öö puhkuse aeg. Järelikult müüvad nad valgust ja puhkust. Niisiis pole õiglane, et nad saaksid osa igavesest valgusest ja puhkusest.” (lk 36)

“Üks teine, kristlusele ja keskajale veelgi omasem kriteerium viitab seitsmele surmapatule. Võõrastemajapidajad, pesupaigapidajad, trahteripidajad ja žonglöörid soosivad prassimist; näljapajukit saavad tekstiilitöölised moodustavad prostituutide arvuka klientuuri. Nemad on hukka mõistetud iharuse tõttu. Ahnus iseloomustab kaupmehi ja seadusemehi, aplus kokka, uhkus rüütlit, laiskus kerjust.
Liigkasuvõtjat kui halvemat sorti kaupmeest süüdistatakse üheaegselt mitmes patus: eriti põlgusväärses rahaga manipuleerimises, ahnuses ja laiskuses. Sellele lisandub, nagu me nägime, hukkamõist varguse, ebaõigluse ja loomuvastase patu eest. Liigkasuvõtja paturegister on masendav.” (lk 41-42)

Selline on jutt muidugi teoreetiliselt, tegelikkus oli ikka inimlikum.
Aga jah, huvitav lugeda, kuidas “mõõdukas liigkasuvõtmine” leidis kiriku silmis mingisuguse õigustuse (lk 64-66), mis läbi siis hakkas idanema (riski)kapitalism. Või õigemini, kapitalism, see on puhastustule lapsuke (lk 80-81)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar