17 märts, 2010

Estonica. Heinrich Tiidermanni fotoalbum (2009)

 Üks tore raamat, kus on pildistatud põhiliselt 19. sajandi lõpukümnendi talurahvast ja taluelu. Heinrich Tiidermann on oluline selle poolest, et ta oli esimene, kes etnograafilist materjali hakkas Eestis süsteemselt üles pildistama: rahvariideid, talutöid, tööriistu jms. Ta oli nooruses vallakooliõpetaja, kuid hakkas fotograafiat harrastama, käis isegi ennast pisut Saksamaal harimas ja avas Tallinnas oma fotoateljee; kirjutas ka esimese tõsisema eestikeelse fotograafiaõpiku (ilmus 1899, aasta varem oli ilmunud üks lühiõpetus). See raamat on valminud ühe albumi põhjal, mille ta ise 20. sajandi alguses kolmes eksemplaris koostas ja kus peale ta enda fotode oli ka mahapildistusi teistest fotodest (põhiliselt eesti kultuuritegelastest) ja varasematest joonistustest, kus kujutatud rahvariides talurahvast.
Tiidermanni pildid jagunevad nelja “žanrisse” - taluelu ning talupojad nende loomulikus keskkonnas; rahvarõivais inimesed, keda ta oma ateljees pildistas; mitmel laulupeol üles võetud koorid ja orkestrid; ja lõpuks linnavaateid Tallinnast, Haapsalust ja Narvast.
Kõige huvitavam ongi vaadata tollaseid inimesi, mis näod ja ilmed neil ees olid - ega eriti teistsugused polnudki kui praegu. Vahest ehk mingit maainimese tüüakust on neis nägudes rohkem (ühe pildi peal on Viljandimaalt Tarvastust Tallinna laulupeole tulnud laulukoor, kus pilku püüab “matsinägude” hulgas leiduv eriti õrnade näojoonte ja unistavate silmadega tüdruk). Tiidermann on pildistanud vanamehi, kes noorena mässasid Mahtras ja Anijal, ta on seadnud erinevatesse jõukatsumis-poosidesse koolipoisse (pildi pealkirjaks “Külapoiste wöitlused”), pildistanud otse vallakooli klassitoas, kus lapsed istuvad kolme- või viiekesi pikkades koolipinkides (üks poiss on natuke sellist nägu, nagu ma ise lapsena olin - aga ta on ilmselt juba üle poole sajandi surnud). Leidub pilt härgadega kündmisest (pildi kommentaarist selgub, et Põhja-Eestis tõesti tollal veel kohati künti härgadega, mujal oli juba sajandi keskel hobustele üle mindud), erinevatest tarutüüpidest (need kastikujulised laudadest tarud, mida tänapäeval kasutatakse, olid tollal veel suhteliselt uudisasi, varem kasutati õlgtarusid ja pakktarusid), kartulivõtust (mis näeb välja üsna samasugune nagu tänapäeval) jne.
Raamatus on ka lisatekstid Tiidermanni elust, talurahva pildistamisest üldisemalt ja Tiidermanni fotoõpikust (kirjutanud Tõnis Liibek ja Merilis Sähka). Sealtki sain huvitavaid asju teada - näiteks et sõnad “ilmutaja“ ja “kinnitaja” olid juba tema ajal olemas (kui isegi mitte tema poolt välja mõeldud?), fotopaberit nimetas ta “tundepaberiks” (sest see paber oli negatiivi kujutise suhtes tundlik). Sain nt teada, et retušeerimine ei toimunud mitte ainult ilmutatud pildi peal, vaid ka juba negatiivi peal (peente pliiatsijoontega võis nägu “tuunida”, hiljem positiivi peal muutusid need kohad heledaks), üleüldse oli tollane fototegemine ikka kõva käsitöö, fotograaf tegi iga etapi juures midagi käsitsi, ei olnud nii, et negatiiv ühe hooga fotopaberile ja valmis, positiivi valmimisele järgnes veel pildi toonimine, mis oli vajalik tema paremaks säilimiseks, pildile anti käsitsi läiget või matti juurde jne.

Kartulikuhja pildi juures mainitakse kommentaarina pärimust, mille järgi ühes mõisas tahtis mõisnik talupoegade hulgas kartulit populariseerida, aga need ei tahtnud. Siis andis mõisnik kartulivõtu aegu kõigile kartulisuppi süüa, aga jättis oma kartulid mõneks ajaks põllule kuhja. Järgmisel aastal oli kõigil talupoegadel kartul maas - nad olid seemne lihtsalt mõisniku kuhjast varastanud; mõisnik aga oligi sellega arvestanud, kasutas kavalalt talupoegi ära, kes mõisalt otse midagi võtta ei tahtnud, aga varastada küll, oli nagu õigem tunne.
Mis meenutab ühte teist teksti, leedu kirjaniku Vaižgantase reisimuljed Eestist 1913. aastast, mis ilmusid hiljuti ajakirjas Tuna (2009/4). Ta kirjutab seal eesti talupoegadest: “Seepärast pole eestlane sunnitud mitte ainult kurja vaeva nägema, vaid ka kogu maailma ees alatasa silmakirjatsema, teeseldes, et on õnnetu, vilets räpakäi, ehkki mõned sajad sularaha peidetakse seinaprakku. Kõik ainult selleks, et mõisnik tema varast haisu ninna ei saaks ega kõiki tema mahlu välja ei imeks.
Ja nii on kujunenud eesti külainimese ebasümpaatne iseloom. Kavalust täis, kõvasüdamelised, norutajad, laule pole kuulda, kuigi neid on kogutud ehk rohkem kui teistel maailma rahvastel; kui nad ümisevadki, siis kuidagi veidralt, nukralt; ja nad on kättemaksuhimulised. ...
Mitte kusagil ei ole nii palju “noakangelasi kui Eestis. ... On teada juhus, mil eestlane pussitas eestlast selle eest, et too oli teda kümme aastat tagasi solvanud. ...
seesama nuga annab nende löömingutele teistsuguse iseloomu. Kui leedulased kaklevad väikelinnades, teevad nad palju lärmi, võtavad kätte malaka, aiateiba, puuhalu, pika roika. Niisuguste riistadega inimest ei tapa, ka haavad on teistsugused. Kui kakleb venelane, haarab ta kätte midagi kõvemat - kivi, rauakobaka - ja peksab surnuks. Eestlased pistavad üksteist kähku noaga ja asi ants. Surnuks torkavad harva.”
Eks neid Tiidermanni pilte võib ka läbi Vaižgantase pilgu vaadata, on veelgi huvitavam.

Varrak
Rahvusringhääling
Sirp
Üldiselt talurahva pildistamisest

3 kommentaari:

  1. Ohhoo, seda raamatut tahaks küll vaadata, pole kuulnud-märganudki selle olemasolu; just mõni aeg tagasi mõtlesin, et miks Pääsukese kogutoodangut pole publitseeritud (või on?).

    Noakangelaste märkus tundub kummaline, või on see tõesti kõrvaltvaataja õiglane tähelepanek... Tavaliselt seostuvad ikka soome möirapullid sellega.

    VastaKustuta
  2. Pääsuke:
    http://www.apollo.ee/product.php/0637339

    VastaKustuta
  3. jah, mul ka seostus see noakangelaste jutt kohe soomlastega. aga noh, kes teab, näiteks Kõivu "Peiarite õhtunäituses", mille tegevus toimub umbes samal ajal, kui Vaizhgantas siin käis, on ju noad üsna sageli välkumas. mäletan, et kui teatris seda vaatasin, mõtlesin, et kuidagi soomelik on see värk siin.

    VastaKustuta