06 märts, 2010

Jules Verne – Viis nädalat õhupalliga (2000)

Viis, kuidas Verne stereotüüpseid tegelasi loob, on suisa armas. Üks hetk tabas hea meeldetuletus, kui väiksed olid 19. sajandi inimesed (ehk aastal 1862) – raskeim mees kaalus 65-70 kilo, kergeim 50-55 kilo (lk 19). Oh, ja maailm kus pole Suessi kanalit, Sansibari sõitmiseks tuligi ümber Aafrika purjetada (ja hiljem selgus, et millegipärast arvasin Sansibari paiknevat Etioopia kandis ning oh seda imestust, kui seiklejad püüdlesid ekvaatori poole, et põhjapoolkerale tagasi jõuda (lk 56)). Verne'i aafriklased on teadagi möirgavad ja arad ja salalikud ja verejanulised metslased. Teener Joe'd paistab vaevavat maniakaaldepressiivsed hood, tema tunneteskaala paiskub äärmuste vahel nagu piire mittetunnetaval põnnil (ja Joe kangelastegu lk 100 on, noh, juveeliks kroonil või nii). Läbinisti helge kolonialistlik maailmapilt, rõõm avastada ja allutada tundmatut. Peale mitmeid hädaohtlikke seiklusi jõutaksegi vist sihtkohta, nagu ikka, purupaljaste aga igati õnnelikena. Ühesõnaga igati lapsemeelne ajaviide.

Huvitav oleks lugeda, milline näeks välja Verne'i naiivsus tänapäeva martinliku fantaasiakirjaniku käes.

baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar