Täheaeg 4: Flööditüdruk (2008)

Kristjan Sander “Ei puhka sinus” - klassikaline lühijutt, põhimõtteliselt poleks vaja rõhutada, et tegemist ulmega – tõesti keskmine kirjandustekst. Omamoodi ohulugu, äraspidine selgitus sellest, kuidas üleloomulikke nähtusi või jõudusid tõlgendada. Hämaraks jääb kerade ajakäsitlus.
“Õhtu rannal” - kas see ilmunud Sanderi viimases raamatus? Mälu järgi sarnane fiiling. Salapärane maailmalõpulugu, jääkamakast kosmoselaev külvab hävingut või õigemini veeuputust ümberringi. Ahistav ruumipuudus ja seosetu tapmine liha konserveerimise eesmärgil. Lugu lõppeb igati melanhoolselt, putukad kannavad osa ellujäänuid ära, kuhugi.

Taivo Rist “Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga” - algab kui tavaline mõrvalugu, tekst võiks ilmuda pigem mõnes krimkaantoloogias. Uurija on pisut marurahvuslik (mitte et eesti keele oskamine midagi laiduväärset oleks). Arvatavasti aegajalt jutus tegemist ulmeringkonna siseringinaljadega, mis mulle ei ütle midagi. Noh, autor mängib metavärgiga, poole loo pealt hakkabki vastav lõpplahendus kumama. Mingi lähedus ehk Palahniuki “Lullaby” ja Robbe-Grillet “Kummid” raamatutega, aga see muidugi meelevaldne võrdlus.

Veiko Belials “Kübaramoor” - lugu vähe särtsakam kui antoloogia esimesed tekstid. Pisut kivirähklik huumor ja saatanlik meeleolu. Paneb hämmastama, et pohmaka puhul on esmatähtis jääkülma vedelikku juua, mul kukuks seepeale hambad suust põrandale.

Indrek Hargla “Tontla metsas” - jälle tekst, mis võiks ilmuda kustahes, Loomingus või mõnes naisteajakirjas või mis iganes ajakirjandusväljaandes praegu ilukirjandust trükitakse. Taas krimilugu, seekord ristipuudega seoses (vt nt Kõivupuu). Kaks tegelast halavad ja on armunud, kolmas tegelane on kahe jalaga maa peal ehk haritud linnamees talupidajaks ning neljas tegelane on mõtlik ja tasane. Teispoolsus ja maarahva kombed, mis muu kui jaaniöö. Ühesõnaga, ärge tehke lõket ja ärge reostage metsa.

Dani Adler “Valutuli” - kogumiku esimene fantaasialugu, selline unenäomaailm oma freudistlike kiiksudega. Kui väljenduda eriti klišeelikult, siis selline võiks ehk olla tütarlapselikult impressionistlik fantaasialugu (pole aimugi, kes autor on). Natuke ebatüüpiline (minu jaoks) on kõiksugu masinate funktsioneerimine. Pealiskaudseks lugemiseks on see liialt ilulev tekst, kõiksugu detailid ja ülelibisemised ja loodusvaated. Kaugeks jäi.

Maniakkide Tänav “Kallis sa oled nii hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?” - ja miks selle loo juures puudub illustratsioon? Lühike ja lööv nekrofiili märg unenägu. Tänavi sõnastus tundub pisut rabe, võinuks ehk mõned konarused löövamaks või paremaks toimetada. Tahtmatul kombel omamoodi remix Adleri teksti lõpust.

Paolo Bacigalupi “Flööditüdruk” - elu tulevases orjanduslikus maailmas; midagi nüüdisajast, midagi minevikust ja ohtralt viise inimese ahistamiseks. Väike punt kõrgaadlit ja suur hulk neid teenivaid orje, maailma tundus reguleerivat aktsiaturg. Flööditüdrukute muusika tegemise viis tundub esmapilgul (ja hiljemgi) üsna perversne. Kehade vormimine ja arendamine, iseenesest selline helge tulevik (võrreldes morbiidsemate katastroofiteooriatega) tundub mingis mõttes võimalik olevat. Järjest lühitekste lugedes tuleb ikka parajalt sisutu tunne, ei peaks siiski antoloogiaid lugema, erinevate autorite vahel ümberorienteerumine on väsitav (eriti tõlgete puhul tekib küsimus, et miks just see või teine valiti). Jutt on loetav, aga peale selle skeletimuusika tegemise just midagi meeldejäävat pole.

Jeff VanderMeer “Balzaci sõda” - tuleb välja, et terve antoloogia on sisult tegelikult üks noortekas (vaid Sanderi esimene jutt on kõbiaineline). Tegelasteks on ikka kas lapsed, noorukid või elujõulised ennekeskealised (sellisteks võiks ehk pidada Risti ja Hargla juttude tegelasi); kõiki neid kiusatakse või satutakse sekeldustesse. Niisiis sedagi lugu alustades on kohe tüüpsituatsioon – 2 last tolgendavad kuskil ja hakkavad mingisse jamasse sattuma, no surprises here. Jälle tegemist katastroofijärgse maailmaga, jällegi painavad edasi vead ja eksperimendid kataklüsmile eelnenud ajast. Inimkond oma järjekordses viimases heitluses olemasolu eest. Biokoerte värk on päris õudustäratav, kõik see peade anastamise tehnoloogia ja tuhandejalgsus ja lupsatused. Ah, ja milline traagiline lõpp.

baas