Kuna praegusel keerulisel ajal on võimalused piiratud ning seda eelkõige kirjanduse alal, siis tuli ette võtta selline põnev raamat nagu pealkirjas ning kõrvaloleval pildil näha. Eelnevalt olin paar korda teose kätte haaranud selle üle naermiseks (proovige ise: võtate kätte, teete keskelt lahti ja loete paar lauset nagu näiteks "Projektijuht Peeter pööritas lugu kuulates silmi. Ehmatus vajus raske triikrauana talle peale. Ta ajukäärud võtsid raskelt omaks tõsiasja, et pidutsedes ununesid sõbrad raskel hetkel saatuse hoolde. Aga teisest küljest - mis oleks temagi saanud mõrtsukputukate ja nende tuututajate vastu?" lk 63).
Aga nagu piltlikult öeldakse, häda ajab härja kaevu ning viimaks tuli teos siiski tõsiselt (st algusest lõpuni lugemiseks) ette võtta.
Esimese päätuki lugesin "pikkade hammastega" aeglaselt läbi, püüdes nautida iga hetk saabuvat võimalust "vaimukalt" ironiseerida. Tõsi, teatud alged olid muidugi olemas (näiteks üks tegelane haises ja peeretas nii et maa mürises, ja ta nimi oli Igipaha), aga ma ei saanud päris hästi aru, kas see nali on hästi halb või sellest natuke hullem, st oma halbuses täitsa naljakas. Esimene peatükk ajas segadusse pea 30 lk ja siis toimus pöörang.
Läksin väikesele suitsupausile.
Teise peatüki kallale asudes olin paar lõuatäit kohalikku lahjat alkoholi manustanud. Kuid see oli ilmselt vaid jää sulatamiseks. Lk-lt 31 algab teine peatükk pealkirjaga "Kirbunella baaris" ja see oli juba midagi konkreetsemat hinnangu andmiseks. "Boa-Roocist allapoole laiutas Port Gaapsalu Estomaania äärealadel sinise okeaania kallastel ja see oli lemmikkoht igasugustele juhuse-, õnne- ja seikluseotsijatele. Ka nõidadele, maagidele, pisipududele, terviseseppadele, silmamoondajatele, toruabistajatele, tibulibudele, seelikuküttidele, mullipuhujatele ja muudele mitte niivõrd heas kui mustas nimestikes figureerivatele isenditele. /.../ toidud tehti siin head, vürtsised. Seda aga mitte ligimesearmastusest, vaid seetõttu, et peremees kartis kehva toitu pakkuda. Põhikülastajad olid ju universat näinud mehed, kes ei kartnud kedagi ega löönud millegi ees risti-rästi." (lk 31)
Siis tuli hirmus palju seiklusi. Hästi ebaloogilisi muidugi. Vahepeal laused longavad. Näiteks ""Hull munk!" karjatas Kapten Tramm, sest tema see oligi, joobnu nõrga imestusega." (lk 36) Aga see vist on rohkem toimetaja teema.
Ma ei oskagi öelda, mis asi see raamat oli. Natuke nagu Frenchi ja Koulu teemasse (seega alternatiivajalugu vbl kah), aga hirmus palju tobedam ja pealiskaudsem. Aga ma ei ütleks, et see tobedus oli halb tobedus, see oli selline üleni tobe tobedus, millegi paralleelselt liikudes saab naljale pihta. See polnud päriselt halb raamat. Nagu koomiks. Just! Nagu koomiks!
ouzo rokib.
VastaKustutaohjah, ka seda kunagi lugenud ja hambaid kiristanud, iseenesest muidugi huvitav, et miks ja milleks selline fantaasialend (samalt autorilt ka "tapvat tõsielusarja" lugenud, kah oli vist veider, aga mitte nii hullult).
ulmebaasi arvamused http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=60792