Philipp Blom – Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914 (2010)

Järjekordne “linnuke kirjas” postitus ehk siis “lugesin raamatut, aga pole suurt midagi öelda” ehk siis ohtralt akommunikatiivseid tsitaate (see, et need pärinevad raamatu viimasest kolmandikust, tähendab muidugi seda, et üks hetk tekkis paanika – ühtki lugemismärget pole teinud, aga ometi tahaks grafomaanlikult linnukese kirja saada või nii) ja võimaluse korral viide mõnele asjalikumale raamatukäsitlusele (ausõna, lisan viiteid ka tagantjärele). No mis teha, üheksal juhul kümnest on heal juhul lugemisrõõm, ülejäänud harvadel kordadel ehk sähvatab pondunud ajus mõni tuhmunud lambike. Milline mõttetu sissejuhatus... (“Ta astus tüdruku juurde ja vaatles teda teraselt. Siis tõmbas ta tema hõlma ja kaisutas, ja nad astusid abiellu. Ei tea, kuidas käib nende käsi nüüd, ja eks ole see ka ükskõik.” - Muinasseiklusi. Rahvamuinasjutte mitmesuguste muinasjuttude järele (1928), lk 9)

Blom väidab kohe sissejuhatuses, et toonased aastad on sarnased praegusele aastatuhandevahetuse järgsele (kokku-lahkukirjutamine täna ei õnnestu) ajale, et kõik muutub ja oleksime justkui mingi prahvaka ees (no seda just ei öelnud). Siis sai näo 20. sajand, nüüd siis 21. sajand. Miks mitte, oleme küllalt vanad, et mitte näha praeguse sajandi pikemat arengut. Maailma lõpus on, teadagi, kohvik, kus kunagi kohtuvad, teadagi, kõik. Mis raamatu puhul enim meeldis, on see, et autor on aegajalt mõnusalt irooniline ja viskab vahel päris head kildu kahepalgelisusest. Hea raamat harjutamaks inimlikku mõtlemist ja vaatepunkti. Pildimaterjalist plaksatas silma Kubini “Sõda” (lk 366), vägev, selline oleks kena ulmeraamatu kaas. Natuke pani kukalt kratsima, et aegajalt viidatakse tõlkes värvitahvlitele (nt lk 301, 319, 352, 353, 366), aga mitte ei suutnud leida neid. Ju siis raamatukoguraamatu viga, kuhugi kaotsi läinud.

“Tehnika oli loonud uue hiiglaste rassi ja võiduajamise – selle sõna (race) mõlemas tähenduses – ja muutnud koguni arusaama ruumist ja ajast. Suurema kiiruse mõjul vähenesid vahemaad ja reisimine tundus üha lihtsam. Kui vahemaa näis kahanevat, siis aeg aga venis dramaatiliselt, andes üha väiksematele ja väiksematele ajalõikudele suurema tähtsuse, olgu tegu siis Taylori ja tema süsteemiga või ajalehtedega, kus trükitakse ära uudiseid kogu maailmast ja fotosid sündmustest, mis leidsid aset kõigest mõni tund varem, spordis otsustavad võidu või kaotuse aga sekundikümnendikud.” (lk 310)

“Niisugune uus statistiline tarbijamaailm võttis standardiseerida nii toodangu kui ka tarbijad. Mõõdulindi, arvutuslükati ja statistika abiga tehti kindlaks standardne inimkeha ja selle kõige levinumad suurused, et töösturitel oleks võimalik toota kõige paremini sobivamaid valmisrõivaid. Kui elukindlustuste arv läänes taevasse tõusid, palkasid kindlustusseltsid kohe tööle kindlustusstatistikud ja väljaõppinud matemaatikud, et arvutada välja, kui palju nende kliente võib saada viga või surma ja kui palju tuleb neile hüvitist maksta ning kuidas koostada sobivad kindlustustingimused. Liikluse ja linnade planeerijad kasutasid statistika andmeid, et kavandada kõike, olgu teid või kanalisatsioonisüsteeme, trammiistmeid või vanglate mahutavust. Selles uudses maailmas olid nii mehed kui ka naised kõigepealt arvud ja alles seejärel isiksused.” (lk 388)

“Nende muutuste mootor, tööstus koos oma masstoodangukaupadega, oli inimeste igapäevaelus kinnitanud kanda diskreetselt, aga hirmuäratava jõuga, muutes tihtipeale mitte niivõrd asjade välimust kuivõrd nende olemust; sõna otseses mõttes kehtib see valmisriiete ja kingade kohta. Härra ja proua Keskmise maitse polnud 1870. aastast saadik arvatavasti kuigi palju muutunud – õigupoolest võis seda ajalooliste uusrenessanslike või uuskeskaegsete fantaasiate suunas edasi viia ühiskonnas aset leidnud muutustest põhjustatud ebakindlus –, küll aga oli muutunud nende ihalusobjektide kättesaadavus ja hind. Paljud võisid nüüd lubada enesele tagasihoidlikku luksust ja valida meeldivaid kaupu kataloogidest või kaubamajadest, nad võisid osta ajalehti ja kinopileteid ning viia pere nädalaks puhkama mere äärde. Mis puudutab nende igapäevaelu, siis neist oli saanud osa ülemaailmsest majandusest, ahela viimane lüli: nad lugesid samu ajalehti nagu miljonid teised samasugused, sõid Uus-Meremaalt või Argentinast sisse veetud liha, Venemaalt ja Kanadast toodud leiba, jõid tööstuslikult töödeldud piima ning kolooniatest pärit teed ja kohvi.” (lk 393)

“Kui naised end üha enam maksma panid ja üha uusi rolle omandasid, olid mehed ühtäkki surutud kaitsesse. Freud on see, kes kirjutab, et nagu näitavad tema uuringud, pole mees “enam omaenese majas peremees”, ning see oli tõsi rohkem kui ühes mõttes. Masinad, mida võisid juhtida isegi lapsed, tegid meeste kehalise jõu mõttetuks ja kuna nii muutused ühiskonnas kui ka ebakindlus seksuaalelus lõid nende seisundi ühiskonnas kõikuma, taandusid mehed liialdatud mehelikkust rõhutavatele positsioonidele. Ajavahemikus 1900 kuni 1914 peeti rohkem duelle kui eelnenud kolmekümne aasta jooksul, tänavail liikus rohkem mundrikandjaid, rohkem oli üha suuremaid vuntse, üha suuremate lihastega atleetvõimlejaid ja aina võimsamate suurtükkidega lahingulaevu. Tekkisid võidusõiduautod ja püstitati kiiruserekordeid, sündisid spordikangelased ja lõputult reklaamiti elektrilisi vöösid ja muid vahendeid kaotatud “meheliku elujõu” taastamiseks. Pole siis mingi ime, et uhke, kiire ja võimsa Titanicu uppumine 1912. aastal kujunes otsekui kogu ajastut iseloomustavaks sümboliks.” (lk 476)

ekspress
raamatumaailm
päevaleht
sirp