Sirje ja Viivi Tõnis – Tuules kõndija... (1996)

Tsiteerides klassikuid: “my heart is broken / the world is boring” (albumi 2 esimest lugu on ikka kuld, muu on maitse asi).
No igal juhul, siin mõned Sirge Tõnise luuletused (algselt plaanisin trükkida siin ka “Pohmelli” ja “Lootusetust”, aga noh, liialt pikaks läheks).

“Sa lehvid elus
kui pesu nööril.
Mida tuulisem ilm,
seda rohkem lehvid...
... kui ei oleks tuult
ei paistaks sa
üldse silma.” (lk 24) – vaat sellise mentaliteediga ei tahaks nõustuda.

“Väljund

Vahel takerduvad
aeg ja ruum
mu ümber,
nagu lõngakerast
piiluma sealt pean,
sirutama ette käed
ja hüüdma häälel
selgel, ma tahan
välja, tahan välja
sealt
MAA...” (lk 27) – mõni romantilisem bänd a la Vennaskond võiks seda laulda. Või hoopis kujutleda sellist noise'i värki, kus lõpuks plahvataks apokalüptiline puhastustuli.

-

Viivi Tõnise ei teki niipalju mõttehaakumisi kui nooremaga, liialt poeetilise väljenduse poole püüdlevad teksti, väljenduskergusest jääb pisut (minu jaoks) puudu. Aga pole häda.

“Varajane tramm
äratas hommiku.
Hommik ringutas,
hõõrus une silmist,
viipas ööle
nägemiseni!
Sirutas käe
tervituseks
päevale vastu.
Hommiku õde
Päike riidles
pilvedega:
“Ärge nutke
mu kleiti märjaks!”
Pilvedel hakkas häbi,
nad sõitsid
tuuletrammiga ära.

1966” (lk 45)