Amélie Nothomb – Jahmatus ja värinad / Ryū Murakami – Misosupis

Sain korraga kätte kaks Jaapani-teemalist raamatut. Et Jaapan on mu jaoks ikka olnud üks vastuoluline ja uudishimu äratav teine planeet, siis kirjandusest siin väga juttu ei tulegi, järgnev ongi pigem nope teemal „Jaapan ilukirjanduses“ vms. Lisaks tegevuskohale, Tokyole, on enam-vähem sama ka tekstide kirjutamisaeg: umbes 80ndate lõpp/90ndate algus, globaliseeruva majanduse ja turismi elavnemise periood.


I Nothomb

„Ma ei teadnud, mida vastata, ega öelnud midagi. Lasksin pea ja õlad longu ning tõdesin, et olin oma Yumimotosse saabumise päeval sõnakestki lausumata juba esimese kümne minuti jooksul endast halva mulje jätnud.“ (6)

Sellise aplombiga juba romaani esimestel lehekülgedel algab Jaapani suurettevõttesse tõlgiks tööle läinud belglasest neiu mitmeastmeline allakäik karjääriredelil. Nii et terane, empaatiavõimeline, haritud ja teaotahteline minategelane lõpetab oma aastakese ses ettevõttes „tualettruumide operaatorina“. Kõigekülgse šovinismi ja autoritaarse kollektivismiga tembitud Jaapani (korporatiiv)elu kommete ja tõekspidamiste nähtavaletoomisega see paradoksidesse takerduva eurooplase lugu tegelebki. Väike näide:

„Te tekitasite tänahommikusel koosolekul kohutava meeleolu: kuidas oleksid meie partnerid saanud end kindlalt tunda ja meid usaldada, kui seltskonnas on valge, kes saab aru nende keelest? Nüüdsest alates te enam jaapani keelt ei räägi.“/---/
„See on võimatu. Sellist käsku ei saa täita mitte keegi.“
„Alati on võimalik käsku täita. Sellest peaksid ka Lääne ajud ükskord aru saama.“
„Käes,“ mõtlesin enne, kui jätkasin: „Jaapani aju on võib-olla võimeline sundima end keelt unustama. Lääne ajul puuduvad selleks vahendid.“ (14)

Peategelasele kaasa elades ei tea kohati, kas nutta või naerda. Imelik, on tõesti täiesti loogiline, et suurim pahe on reeturlikkus individualistlikel pragmaatilistel kaalutlustel. See ilmneb näiteks initsiatiivi, heatahtlikkuse või ettevõtlikkuse ilmutamisel kollektiivis; kõik see pole muud, kui jälk kuritegu, mille kirjeldamiseks puudub omakeelne nimetus (nagu tegelikult uskumatult paljudel nähtustel) ja peab kasutama sõna „sabotaaž“, vastavalt pahe päritolule, Läänele. Väärikus ja autunne kannab iga korralikku jaapanlast. Pikem ülevaade naise ja mehe positsioonidest ja võimalustest, paratamatust võimatusest tunda end väärtuslikuna isegi kõiki väärtusi järgides, on üsna masendav. Teksti lakooniline ja vaimukas stiil, omapärane musta huumori ja helguse kooslus ulatub siin sugestiivsuseni, mis tekitab oma lohutuses mingi vaat et elusalt maetu ängistuse. „Seepärast kuulutangi valjuhäälselt oma sügavat imetlust iga jaapanlanna vastu, kes pole enesetappu sooritanud. Tema poolt on ellujäämine vastupanuakt, mis on kantud omakasupüüdmatust ja suursugusest julgusest.“ (68)

Eriti haruldane tegelane on öeldut silmas pidades minategelase otsene ülemus, üks väheseid naissoost kõrgemale positsioonile ronida söandanu, vibujalt nõtke ja pikk kaunitar, imekaunis Fubuki Mori. Imestusega peab lugema, et peategelane ei kahetse tegelikult hetkegi ses põrgus töötatud ajast – kuna ta on lihtsalt esimesest kohtumisest alates olnud armunud oma vankumatult väärikasse ja halastamatusse ülemusse. Võib väita, et romaanis peitubki üks üsna omapärane armastuslugu, mida siiski lahti ei ole kirjutatud. Selles lühikeses, laia reavahega laotud romaanis kontsentreerutakse ikkagi jaapanlaste kollektiivse hulluse paljastamisele. Kusjuures huvitav, mis tundega loevad seda raamatut tavalised jaapanlased? Vaikse nõustumise, solvumise või lihtsalt mõistmatusega?

„Selles suhtes ei pääsenud ma reeglist: igale välismaalasele, kes soovib Jaapani ühiskonda integreeruda, on tähtis austada keisririigi tavasid. On märkimist väärt, et vastupidine väide oleks absoluutselt vale: jaapanlased, kes on šokeeritud, kui keegi nende koodidega ei arvesta, ei näe teiste sündsuspiiride ületamises midagi taunitavat.“ (9)


II Murakami

Nojah. Aga vaatame nüüd kriitikameelt omava jaapanlase pilguheitu moodsa Jaapani ööelule ja sisekosmosele. „Misosupis“, millest siin blogis on juba ka juttu olnud, kohtame tegelasi, kes on sellest teisest, autute ja vääritute põhjakihist, kes on loobunud pingutamast, kel on juba kõigest kama. Loo minajutustajaks on Lääne seksituriste giidiv noormees, kelle sõbraks tikub üksildane USAst ilmunud sarimõrvar, nagu põnevusloos tasapisi selgub. Tol on motiiviks muuseas ka just selliste jõetute, allakäinute eemaldamine inimsoo fenotüübist.

Musterkodanik Fubuki Mori laadseid ülimalt väärikaid ja eesmärgile pühendunud isiksusi siin ei leidu, tegelaste moraal on hoopis lõdvem ja positsioon ühiskonnas ambivalentsem (Murakami maailm on üldse väheke realistlikum, mitte nii teravalt groteskne, kui Nothombi tekst):
„Igaüks neist võinuks olla lõbutüdruk, aga samahästi ka tavaline kontoritibi. Päris korralikud naisterahvad sellisess kohta muidgi ei tuleks, samas tundub, et päris korralike naiste liik hakkab Jaapanis juba kaduma.“ (90)
„Enamik Jaapani prostituute ei müü oma keha mitte raha pärast, nad põgenevad üksinduse eest. /---/ Ja veel ebanormaalsem on see, et sellist suhtumist keegi ebanormaalseks ei pea ja et säärasest eluviisist kõnelevad täiskasvanud „asjatundjad“ panevad tingimata süü teiste õlule.“ (128)

Moralistina kõneleb Murakami minategelase suu läbi moodsa Jaapani põhiprobleemidest: „Ei ole mõõdupuud, mis asi elus kõige olulisem on. Täiskasvanud elavad ainult raha, mingite kindlaksmääratud väärtusega asjade, brändikaupade ja muu sellise nimel. /---/ Ütlevad küll uhkelt, et elu ei ole ainult raha, aga kui nende eluviisi vaadata, tuleb kohe välja, et midagi muud neil mõtetes ei ole.“ (169) Murakami piitsutab ignorantsust, harimatust ja silmakirjalikkust, sest asjadest lihtsalt ei räägitagi: „Välismaalaste arvates on Jaapanis ebanormaalset omajagu, mina enamasti seda selgitada ei oska. /---/ Seletada ei oska ma mitte sellepärast, et ma loll oleksin. Vaid seepärast, et neist asjust lehtedes ja ajakirjades ei kirjutata ja telekas ei räägita.“ (41) Murakami manitseb konkreetselt kõiki ühiskonnakihte, ministrist saket rüüpava lihttööliseni. Nothombi kui ikkagi kõrvaltvaataja, uudishimuliku välismaalase kirjeldatud maailmast läheb see juba üsna lahku, tema Jaapanis on justkui väärtused paigas tegelikult – lihtsalt need väärtused on Lääne inimese jaoks pahatihti ülimalt iseäralikud ja kombed loomuvastased.

Üldiselt arvab jaapanlane endast ja Läänest nõnda: „Kui laias laastus ameeriklaste häid külgi nimetada, siis on nendeks avalus ja lihtsameelsus. Jänkide halb külg on aga see, et nad ei suuda ette kujutada muud maailma peale Ameerika ega muid väärtushinnanguid kui nende omad. Jaapanlastel on enam-vähem sama puudus /---/ Kokkuvõttes öeldes on nad [ameeriklased] lapsikud ja kas mitte seepärast polegi nende naeratus nii võluv.“ (10)