Aleksei Kalugin “Mona Lisa portree juhtum” - pealkiri ütleb kõik. 22. või 23. sajandi inimestel käib kemplemine ikka feimi ja sulli nimel. Et sel ajal on võimalik ajas rändamine, otsustab üks kunstirühmitus kasutada “Mona Lisat” valitsuselt toetuse väljapressimiseks. Ja samaaegselt elab siis 16. sajandil Leonardo keset oma pulbitsevat loomeelu (keda külastavad ajarändajad, eks). Pole just üllatus, et jutustuse lõpuks selgub maali saladus. Kalugini tegelased on päris venelikud, aga noh, eks see lisab eksootikat. Päris hea tekst, igati lugemisväärt ka ulmekaugetele lugejatele.
Karen Orlau “Kelmid ja kangelased” - jällegi annab pealkiri adekvaatset teavet. Lugu algab kuidagi segaselt, tegelaste ja kohanimede ja rahvanimede segapudru teeb teksti väga kirjuks (ausalt öeldes esines hiljemgi segadushetki). Ja muidugi hämmeldus, et mis soost tegelased on (mitte et imestaks, vaid et ei saa kohe pihta). Poole loo pealt saab tekst vähe selgemaks ja asi muutub põnevaks (ning mõttes tuli korrigeerida ühe tegelase soolist kuuluvust – see on ikka vinge, et eesti keeles pole he/she/it kasutamist, selle puudumist on kuradi hea ära kasutada). Tee mis tahad, aga naisautor oskab muidu üsna meheliku (või õigemini poisiliku?) teema päris vimkalikuks keerata, traditsiooniliste meherollide pea peale keeramine jne (vabandan, kui see on ulmes tavaline teema, ise pole senini just tihti maakeelsetes raamatutes kohanud). Kihvt tekst, kui lugu vähe pikemalt lahti kirjutada, võiks tegemist olla päris seiklusliku ja kavala romaaniga.
“Vahi keha kilbina kasutades pöördus Ilves segaverelise varitsuskoha poole, kuid märkas siis, et too seisab endiselt laisalt kivimüüri najal, vibu sõrmede vahel, silmakoopast paistmas viskenoa käepide.” (lk 87)
George R.R. Martin “Liivakuningad” - otsisin kaanepilti ja kogemata kombel sattus ette teave, et Martinit on varemgi tõlgitud ning sel põhjusel sai käesolev antoloogia ette võetud. Simon Kress on selline hull vägivalla vuajerist; nö Patrick Bateman, kes ei tapa ega vägista, aga naudib teravate elamuste nägemist (no tegelt tapab küll, aga niimoodi juhuslikult). Või noh, iga inimese unistus olla jumal, see, kes jagab ja võtab valu. Liivakuningad on sellised putukalaadsed olendid, kes on teadagi tavalisele inimmõistusele eemaletõukavad (no tõesti on) ja käituvadki igati nii, et inimmõistusele õuduseks olla. Lugu on kokkuvõttes hirmus ja õudne ja painajalik, vaatan nüüd kõiki putukaid ettevaatliku pilguga ja ei tee sääselegi liiga. No oli alles kole tekst.
Kokkuvõtteks – ootamatult huvitav lühiantoloogia, kõik ilukirjanduslikud tekstid igati head.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar