26 mai, 2010

Chris Wooding – Alaizabel Cray painaja (2009)

Peale Veskimeest tundub selle raamatu algus paraja titekana – püüdlik film noir ilmastik tilgub igalt lehelt silma, selline vägivaldne noortekas, lihtne ja selge klantskirjandus. Ja veel need lapsikud sortsid, jeerum-jeerum (ok, lõpus sai sellele tegelt normaalse seletuse – lk 324-325). Igasugu õuduste lugemine on vahel sobimatu ja tüütu, ja esimese kolmandiku peal oli tõesti plaanis raamat nurka visata, tundus liialt ajaraiskamisena. Aga noh, tekkis vaba aega.

Omamoodi lahe, et tegelaste nimed on pisut nihkes. Lõpp läheb muidugi põnevaks, apokalüptiline madin ja usin tegelaste harvendamine ja üleloomulikkus ruudus ja nii. Meelevaldselt võiks arvata, et Woodingi esilemanamata jäänud koletised (lk 312) oleks pärit parvelikust (oh, ei tea, mis teises osas juhtub!) ookeanisügavustest. Tõepoolest filmilik raamat, kõik need agulid ja allmaakäigud ja katedraalid, ja kui toredaid monstrumeid veel saaks arvutiga luua. See, millised on Woodingi loodud maailma eripärad, on kirjas allpool viidatud tekstides.

Ei olnud mingit virvendust kohas, kus olend end ohvrile nähtavaks tegi. Ei mingit järkjärgulist lahtimähkumist nagu ilmub kuu pilvede tagant. Ta lihtsalt oli seal; oli tühjus, ja järgmisel hetkel sööstis miski naise poole, hiiglaslik ja hirmus kogum küüniseid ning metalseid hambaid. Naine tundus tillukese kääbusena, kui olend end ta lõhkirebimiseks välja sirutas.” (lk 183)

baas
sex, drugs and great books
segane maailm
yuki lugemispäevik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar