Et siis ei hakka lugemismärkmeid korrastama ja lähevad käiku kronoloogilises meeleheitejärjekorras.
Jälle selline wtf kaanekujundus – miks küll? Miks see noor naine nii õudustäratavalt ilmetu peab välja nägema? Mis roosid ja puhmakesed? Milleks selline pildiline kakofoonia? Isegi Veskimeesi esimese väljalaske kaanepilt on harmoonilisem sellega võrreldes. Ei taha olla ülekohtune, aga vahel olen.
Esimestel lehtedel tekib suti tunne nagu oleks pisut tegemist hommage'ga Verne'le ja teistele eelajaloolistele ulmekirjanikele (hiljem see tunne lahtub edukalt).
Viis, kuidas Ingrid leitud käsikirja põnevust kiidab, on ühtlasti justkui ka autori enesekiitus – ehk siis tekiks (kui oleks) kiusatus kiusliku lugejana öelda, et pole nii põnev ühti. (Aga hiljem selgub, miks Ingrid nii teeb.) (Naised! Ükskõik mis olekus.)
Suur töö ja ehitamine, aga puudub kirjanduslik sära? Veskimees kirjutab eesti keeles ja palju, aga ma ei saa aru, mida need laused sisaldavad (seda olen vist siin blogis pea igas kirjutises ta kohta öelnud, veidralt abitu tunne on ta tekste lugeda). Eri maailmade ehk autori kõnepruugis lõimede segunemine, minevik on olevik on tulevik, sest nagu Veskimees “Täheaeg 4” artiklis teada andis, peab aeg kulgema erinevalt eri maailmades, ja nii ka siin romaanis.
Romaani teisest osast alates (“Sõja kaja”, niisiis) läheb tekst nagu korraga jooksma – võrreldes esimese osa (“Vana käsikiri”) segapudruga. Igal juhul hoiatus ulmekaugele raamatuga tutvujale, esimesed 66 lehekülge on paras piin või kadalipp, aga sellest läbides saab raamat korraga kirjanduslikuks ja huvitavamaks (aga detaile ei suuda ikka jälgida).
Veskimeesil nõrkus noorte neidude kehavõlude suhtes, millest on nagu pisut piinlik lugeda.
Romaan lõppeb prauhti ja äkitselt, ehk siis järge oodata. Pisut seebiooperlik see perekonna kohtumine on, eks oma võlu selleski.
Ja tore ikka, et tegevus baseerub tänapäeva Eesti eluolul. Ühe paralleelmaailma keelekasutus on päris põnev (keda siis ei huvitaks, kuidas võisid väljenduda Ümera mehed?), eesti-soome-vene segakeel mõningase anglomekiga.
Ja olen liialt madalalaubaline hard SFi lugemiseks (kuigi paar kuud mõelnud, et peaks Veskimeesi tellised uuesti läbi lugema, ehk suvel). Ja omamoodi on tegelikult huvitav, millise tulemuse on andnud autori tuumasõjahirm, seda teadmata ei oskaks raamatu taustaks midagi sellist kahtlustadagi.
raamatu tutvustus
baas
nerdland
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar