Esmakordsel raamatu silmitsemisel arvasin, et tegemist loodetavalt ühehingetõmbelugemisega. Aga pidi kahehingetõmbelugemisega vihtuma, sest hetkel käimas jalgpalli maailmameistrivõistlused ja poolaegade vahel jõuab veerand tunniga siiski teatud arvu lehti lugeda (pärast mängu sai lõpetatud, gallia kuked on ikka nudid). Avalehtedest peale avaneb päris hea igast küljest klišeede tulistamine, mõnd stamplauset kuuleb pea igal päeval (või õigemini – mõnda neist raamatutest toodud lausetest kuuleb kellegi suust kindlasti päeva jooksul), olgu siis penskarite või jotade või tibide või edukate või alternatiivide või jobude või rullnokkade suust (iseasi, kui suhelda mentaalselt ebastabiilsetega, nemad on ka argiväljenditega ebastabiilsed ja särtsuvad või haiglased). Minu lemmik on “vastik kommerts” (lk 9), sellega saab pea iga nähet sõimata. Roosilised-okkalised meenutused/lendlaused heast eesti ajast ja nõukogude ajast ja kuskilt praegusest ajast. Huvitav on muidugi see, et milliseid ütlusi sa ise võtad tõsiselt või suisa pühalikult ja milliste üle pigem irvitad (oh seda ajaloo taaka).
Iseenesest on selline klišeede kogum tore (ja mõned on tundmatudki, aga eks see ole kogemuste vahe tõttu), pole vist lugenudki nii argieluks piisavat argiväljendite andmebaasi – selliseid ütlusi võiks autorid rohkem kasutada, ausalt, milleks lõputult originaalitseda, parem mängida klišeedega. Ainus, mis teksti jooksul kordub, on “teed või kohvi” variatsioon, aga see vast põhjustatud autori perekonnanime ainelisest korduvast killuviskamisest. Kui esimeses pooles torkab vast silma võõraviha venelaste vastu ja sealt tulenevalt vastukaaluks venekeelsed väljendid, siis teises pooles saab esitatud meie amüsantne suhe juutidesse ja kliimasse tisside ja laulupidude saatel, ning kummivilin ja eesti muld, kes neid suudab lahutada. Välismaalastele oleks selle raamatu abil hea tutvustada käibeväljendeid, millega olenevalt olukorrast suhtluses pinnale jääda (aga samas, milleks – välismaalastega suhtleme ikka eelkõige rahvusvahelistes keeltes).
Intellektuaaliraisalikult on teose algpealkirjaks “hüsteeriline traktaat”, tõeline street credibility, eksole. Hea küll, traktaat traktaadiks, aga miks see peab olema just nõrganärviline, milleks selline ette vabandav määratlus? Intellektuaaliraisalikult on raamatu keskel ja lõpus üldisest erinevad pikemavõitu kirjanduslikud lõigud, mis on täis pehmeid ja sulneid väärtusi, sest, noh, street credibility või nii. Sellised värgid teevad mõnusad torkivad nurgad tuntavalt ümaraks, peaks hakkama sügavamalt järele mõtlema või nii. Rohkem feedbacki ja vähem noodikirja, tahaks mõmiseda.
“inimeste säästud söödi ära lihtsalt
kuradi pankrotimeister irvitab ainult teiste inimeste õnnetuse üle
kui sa niimoodi õlad längus käid sa ei leiagi kutti omale
pane ära oma raha
issand kui armsad pehmed põsekesed pista või nahka
laps on mehe isa
alumised palgid tahavad vahetada
kas sa tõesti usud et seal pilve peal on mingi halli habemega vanamees või
ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai
mina ei saagi pükse osta perse ei mahu sisse ära
ants oli aus saunamees
vene riigi tagant varastada pole mingi vargus
no vaata neid uusrikkaid
ma mõtlen haritus mitte haridus
see ju vana punane” (lk 12)
jerofejev
päevaleht
ekspress
sirpintervjuu
bukahoolik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar