Algab kui tüüpiline põnevik (Schätzing, Forsyth jne) – tehnika tippsaavutused ja glamuursed tegelased ja tähenduslikud tegevuspaigad, kui ihaldusväärne ja eriline jne. Selline New Yorgi romaan – ikka Yankees, pilvelõhkujad, linlaste omapära ja muu selline (üks päev just mõtlesin, et mille järgi jagunevad Rangersi ja Islandersi fännid – ei tule ette, et üheski seriaalis või filmis keegi fännaks Islandersi – kuigi samas nii Mets, Knicks, Jets ja Giants omavad mingit suuremat või vähemat kaalu meelelahutuses). Raamat on igati oodatavalt dramaatilise ülesehitusega, isiklikud ja üleilmsed probleemid muutuvad iga leheküljega üha keerukamaks (plussiks on lühikesed peatükid, vajadusel hea lugemist pooleli jätta). Algul tundub, et justkui tegemist üsna elutu glamuurromaaniga – nagu vaataks / loeks mõnd kaasaja rohkem või vähem poppi seriaali / filmi, puudub see eristav kiiks või omapära, mis paneks sügavamalt kaasa elama (nö kunstiline sügavus!). Nagu mõni krimisari, ainult et vampiirivarjundiga (no kindlasti midagi sellist näidataksegi) – kas tõesti visuaalse külje esilolekul on “süü” ühe autori filmitausta tõttu?Nüüd positiivsemat. See vereusside tegevus ja muundunute uus ülesehitus on ikka parajalt jälk, ja noh, üleüldine jälkus on siiski selline, mis eristab seda teksti muudest hiljuti loetud raamatutest (Maniakkide Tänav oma libasurnutega on kui lõbus – ja hea kiiksuga! – karussell selle kõrval). Plussiks igati tempokas action, ei mingit lõputut vesistamist tundelistel teemadel. See mullane vampiirindus on tegelt tore nähe, räpane inimvaenulik glamuur, ei mingit inimsarnasust, ükski muundunu ei astu intellektuaalsesse keskustellu, vastupidi, nad topivad sulle londi lõusta ja lutsivad tühjaks. Saab ka päris x-filesliku seletuse, miks inimesed teadmatult kaovad (noh, siloks, noh). Ahjaa, esimese raamatu puhul ei saanud sissejuhatusest ja vihjetest hoolimata aru, millel põhineb Setrakiani ajuvabavõitu prohvetlus jne – et no kuidas ta peaks selliseid teadmisi ja kogemusi omama, justkui oleks ta varem sarnasevõitu apokalüptilist situatsiooni läbi elanud (jajah, Treblinka jne)? Ehk siis triloogia järgmises osas saaks sellele vähe loogilise vastuse. Kiiduväärt on muidugi näpukavaba tõlge.
Raamat on kenasti ja selgelt soovitatav öökapiraamatuks kuskil üksildases maakohas lugemiseks, kus on teadagi mittelinnalik ööhelimaailm (no juuni ööd on kahjuks / õnneks valged). Rotid on inimväärse elu indikaatorid.
“Gus äigas Crispinile põlvega, paisates ta maha, ja kahmas kõige suurema klaasikillu. Crispin ei jõudnud end veel põlvili ajada, kui Gus selle talle kuklasse lõi. Kild tungis läbi selgroo, jäädes kurgupiirkonnas naha alla pidama, seda läbistamata. Gus sikutas klaasitükki küljele, lõigates Crispinil peaaegu pea otsast – kuid unustas, et see on terav ka tema enda kätele, lõhkudes peopesad. Valu oli hull, aga ta ei lasknud klaasitükki lahti, kuni oli venna pea keha küljest eemaldanud.” (lk 346)
segane maailm
ulmekirjanduse baas
padjaklubi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar