Vangi päevik. Papp, kepp ja räiged röövid (2010)

Kui juba esimest lõiku tahaks tsiteerida ja samas on järgnevad leheküljed samaväärselt tobedalt tsiteeritavad, siis see teeb nõutuks. Imetlen autori võimet tuima järjekindlusega samamoodi lihtlausetega teksti vorpida, aga mingi hetk muutub see lugemisel lämmatavaks. Totrad röövid ja masinlik porno, selle raamatu valguses hakkab Marquez suisa parem välja paistma. Ja siis selgub raamatu poole peal (lk 77), et tegemist peaks olema justkui mingi vangi unistusmaailmaga, mis mõjub mõneti usutavalt ja masendavalt. (Tõesti ei jaksaks sisulist poolt ümber jutustada, selle lapsik agarus ja juhuste kokkulangemine kuulub pigem unenäomaailma.)

Raamatu teine, “tõsieluline” pool, on muidugi selline, mis arvatavalt ei innustaks ühtki tööandjat mõnd värskelt vanglast vabanenut tööle võtma. 17. juuli toimub vanglast vabanemine koos vannetega korralikku elu elama hakata ja 20. juulil läheb lahti kriminaalsete pettuste tramburai (edasi tulevad ohtrad röövimised ja ärandamised ja netipettused). Totter debiilne loogika on röövide ohvrid peale uimastamist viinaga üle kallata, et nad ärgates arvaks nagu olnuks nad enne end rämedalt täis joonud – no nii ajuvaba mälukat saavad vast ainult paadunud ja allakäinud alkohoolikud endale usutavaks pidada (oleks pidanud huvi pärast kokku lugema säändse röövimisviisi ohvrite arvu, igatahes oli neid ohtralt).

Vähe vürtsikamaks teeb ühe seksikirjelduse naise soovil ta silmnäo kloppimine (lk 116-117), muud seksivärgid on ikka ühetabaselt oi kui märjad ja kivikõvad ning muidugi duubelorgasmiga ja alati koheselt korratavad. Kui algul arvasin, et raamatu esimene pool on jabur, siis teise poole lõppedes kasvas ka selle lugemise pettumus – lihtsalt totter tekst, ei tahaks seda ka nalja pärast lugemiseks soovitada, mõttetu vaimuvaene jama (isegi keeleline pool ei ärrita, internetis näeb ikka igasuguseid keelekasutajaid). On tore, et autor on kirjutamisele aega kulutanud, seeasemel et tänaval lolli mängida, aga ikkagi – paras käkk (millegipärast tuleb meelde üks tuttav, kes enne vangiminekut ka rääkis, et tema elust peaks raamatu kirjutama jne, mille peale saigi soovitatud seda teha – aga no kes viitsib). Ja millegipärast ei kahtle samas, et raamatul võiks olla oma lugejad, sest “papp, kepp, räiged röövid!”. Need lugejad võiks järgmisena lugeda Genet “Varga päevikut”, kah selline... pätiromantika.