21 juuni, 2010

Lauri Vahtre – Torm (2010), John Duncan – Pleasure-escape (1984)

"… I wanted to punish myself as thoroughly as I could. I´d decided to have a vasectomy, but that wasn´t enough: I wanted my last potent seed to be spent in a dead body. I made arrangementes to have sex with a cadaver. I was bodily thrown out of several sex shops before meeting a man who set me up with a mortician´s assistant in a Mexican border town…

From the taped introduction to BLIND DATE included in the cassette book PLEASURE ESCAPE

BLIND DATE was performed in order to torture myself, physically and psychically. The sound recording of the session in Mexico was made public to respond to what I saw as a general situation created by social conditions and to render any further self torture of this kind, especially psychic self torture, unnecesary for anyone to perform as a creative act.
These experiences, the acts themselves, the shame that inspired them, isolation in Japan soon afterward, suddendly in a completely alien culture unable to read, understand or communicate with anyone, all taught far more than I could possibly have anticipatd. As a result, my perception of all existence, including my own, has permanently and fundamentally changed.
These experiences have shown life in all forms to be an incredibly rich, timeless, continuous cycle, with death and corporeal existence interwoven as part of the process. I´ve come to understand the act and experience of learning as sensual, as form of beauty.
Since BLIND DATE, all forms of my work are created to raise questions, to find out everything i can about who I am without fear of judgment, and to encourage you to do the same.
Think of me as you will."


Et siis enda kuulmisorganeid saab proovile panna siin.

Ütlen kohe ausalt ära, et senini olen igati hoidunud Vahtre kirjanduslikuvõitu loomingu pruukimisest. Aga noh, seekord lubati tagakaanel põnevikku, eks siis pigistada silm kinni ja loota kõige paremat. Ent jah, tugev eelarvamus ja mitte just lootusrikkad ootused olid seltsilisteks esimestel lehekülgedel (hiljem läks lihtsalt... raamat põnevaks).

Hea, et autor pole puritaan ja hindab teksti loomisel vabadust ehk siis ei pea tähtsaks usutavust või kindlameelset loogilisust – sest kirjanduslik tekst võibki lubada endale mänguvabadust, kuidas muidu mingi suvaline eesti riigiametnik saadetakse ameeriklaste soovil Kuubale revolutsioonile pinda ette valmistama (riigitööline tasub ikka tõepoolest olla, kuidas muidu saaks keskeakriisiga Adam oma rohkem või vähem kujutluslikke armuvalusid põdeda, aga näe, hüvesid tilgub ka vähematele tegelinskitele). Mis mõneti viib edasi kiiduväärsele mõttele, et tegemist ongi lõbuga kirjutatud tekstiga (no tõsistest teemadest hoolimata), vahel naiivne, vahel pateetiline, vahel normaalne, aga igal juhul elus ja tegijale rahuldust pakkuv. Vahtre siinseal esitatud ideoloogilisemate mõttekildude tabamine tekitab minus tahtmise vasakpoolne olla, tabab järjekordne tõdemus peakolu. Omamoodi nunnu, kuidas autor teeb Guevarast paraja põrguvürsti, tekstis vahel mainimist leidev Osama on hulga neutraalsema mainega.

Orkaanijärgsete nädalate olelusvõitlus meenutab pisut “Tee” mõnd võimalikku eellugu, kõik see elusa hävitamine ja hiiliv kannibalism. Ei tulegi lambist pähe mõnd teist eesti autori toodetud laiahaardelist katastroofiromaani (ikka põnevuse mõttes, mitte baturinlik belletristika), Vahtre võiks ehk kirjutada järje, et kuidas siis tema nägemuses mitme aastakümne või sajandi pärast (lk 351) Euroopa uuesti jalgele tõusta prooviks. Raamat lõppeb meeldivalt katastroofiliselt, pole mingit üldisemas laadis positiivset lõppu ega midagi – kõik veereb lohutul allakäiguteel ning ilu leidub vaid vaataja silmades (ehk siis Adami restart kasutütre saatel). Ühesõnaga, loetav romaan, eelnevast pahatahtlikust pritsimisest hoolimata.

Huvitavalt lilla kaanekujundus, pisut meenutab nii “Parve” kui “Afgaani” ja küllap veel nii mõnegi Varraku põneviku kujundusi. Järjepidevus on tore.

kirjanduse ja keele ajaveeb
päevaleht
herkel
ekspress
baas
raamatumaailm
sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar