01 august, 2010

Aare Pilv – Ramadaan (2010)

Ausalt öeldes tundus ta esimesel hetkel kuidagi liiga intensiivne, olime üsna väsinud ka, ning me ei osanud suurt muud ta jutuvoolu sekka teha kui naeratada, noogutada ja “yes” öelda. Igal juhul küsis ta ühel hetkel minult, kas on mingi probleem, miks mul selline nägu peas on, kas on mingi küsimus. Mul polnut tegelikult mingit küsimust, olin lihtsalt köögiseinal rippuvat Picasso “Quiotet” tuiutama jäänud.” (lk 16)

Pilv on mõnus jutustaja. Või kirjutades rääkija. Või lihtsalt tema tekstiga suhtlemine on hea kogemine, omamoodi kahekõne. Et olen kuidagimoodi häguselt autoritega tuttav, siis ei tee nägugi, et võiksin erapooletult teksti suhtuda. Ja mis teha, mulle lihtsalt meeldib ta kirjutatu, nii lihtne see ongi. Ja kui aus olla, siis ma ei oska sellest raamatust nii kirjutada kui tahaksin, jään puudulikuks, olen piiratud.“Ramadaan” on kuidagi ootamatu pealkiri (“/-/ sest moslemitega on ikka mingi varjatud tume tunne seotud /-/”, lk 215), ja see roheline kaanekujundus ka veel, aga noh, reis toimus tõepoolest ramadaani ning mitmel korral tegeleti selle telekast jälgimisega. (No mida lause, mida ma mõtlesin?) (Mõttekam on siit postitusest lugeda vaid kaldkirjas tsitaate.)

Pinciolt laskudes peeti meid itaallasteks, üks seljakotiga ja lotumütsiga ameerika vanadaam küsis meilt, kas me inglise keelt räägime ja kas Borghese muuseum jääb tema arust õigesse suunda. Tegin, nagu teaksin Roomat peast, olin usutav nagu eelmiseski lõigus udu ajades.” (lk 85)

Olekuraamat Itaalias käigust (polnud tühipaljas kogemusreis, tööna klõbistati Filimonovi tõlke kallal), kujutan ette mitmeid olukordi, mil lasta sinisilmadel lehtedel lebada (no lugeda noh) – reisil või talveõhtutel või suvekuumuses või kohvikus või kõrtsis või bussis, või noh, universaalne värk, ühesõnaga. Mina lugesin tööl ja öös ja pargis ja kohvikus, algul laksasin kohe 140 lehekülge ja siis tundus juba lugemine liialt liinitööna, tähelepanu muutus nüriks ja informatsioon (sest vahel on tekst tõesti tihe) hakkas pead murdma, järgnevatel päevadel saigi vähe inimlikumalt lähenetud, ikka natuke ja vahepeal muud nokitsemist, rahulik mõnusus.

Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise.” (lk 190)

Et siis lugemine kui omamoodi suhtlemine autoriga, kaasamõtlemine. Pilv kirjutab arusaadavalt ja kaasatõmbavalt ja eelkõige inimlikult (uh, pole häirivat poosetamist); tema Itaalia on midagi sellist, mida tahaks kogeda, aga see on muidugi võimatu (ja noh, pole muret, ega ise ei satugi sinna allapoole). Kõik need jalutuskäigud ja treppidel istumised ja rõdul suitsetamised ja väiksed söömised; jeerum küll, kui endal põhjalikult juhe koos, siis sellised kirjeldused mõjuvad paradiisliku piinamisena. Ja muidugi kohalikega kokkupuuted – inimesed, sisalikud, kassid; silmad, olekud, poosid, loomulikkus. Ja muidugi vaikne killuviskamine, siingi toodud mõned tsitaadid ajasid mind omaette itsitama. Ja muidugi kõik need arutelud iseendaga ja kaemused ja autori uudishimu; nii saab teada näiteks mineraalide kõvadustabelist mõndagi (lk 243) ja muud igasugu eluinfot (vildakas sõna, aga heas mõttes teave). (Et Sügisballi raamatut sai eelnevalt ja hiljem loetud, siis viimaks hakkas väikselt idunema mõte, et miski võiks Pilve ja Unti stiililiselt siduda-ühenduda-tõukuda, mitmelgi puhul leiab Unt siin teoses mainimist. Aga see on tõesti uitmõte, mis tekkis kuidagiviisi Lauristini lühiartiklit lugedes.) Mõttejalutuskäik, eksole. Endale on vast teksti ilusaimaks hetkeks “Kahekümne viies päev”. (Samas “Kaheteistkümnes päev” on oma kordustega kuidagi liialt nulliv, muutub tüütuks.) Autori keelekasutus on vahel sinka-vonka, no kes ütleb “mitmekesidus” (lk 136)? Aga eks selline see autori vabadus ole, risustada kirjakeelt teistsuguse ortograafiaga, laiendada sõnavara, olla oma pärane.

San Lorenzo kirikusse me samuti ei läinud – tasuline. Tegin niisama kiriku fassaadist pilti, hiljem fotot vaadates panen tähele, et kaks politseinikku, kelle ma meelega olin kaadri serva sättinud, on sisse võtnud pildistamispoosi ja vaatavad otse minu poole; ometi olin ma vähemalt kümne meetri kaugusel ja ümbruskond oli turiste täis – mis näitab nende tähelepanelikkust ümbritseva suhtes ja usaldusväärsust korravalvuritena.” (lk 236-237)

Lahkumine Itaaliast tegi ennastki kuidagi nukraks (ehk tuleks raamatut uuesti lugeda vähe rõõmsameelsemas elus). Või lihtsalt samaaegne raamatu lõppemine ja üle 30 kraadise kuumaperioodi lõpp tuletas meelde sügismasendust (no aga see on ju tegelikult paras klišee, masenduda võib vabalt igal nädalal). Või äkki tuleks püüda lugeda peatükk päevas (augusti lõpust saaks lugeda sünkroonis – kaheaastase viivitusega muidugi – reisipäevadega näiteks). Või peaks veelkord kulutama sõna “mõnus”.

Tunnen roidumust, mida olin viimati tundnud Mazzanosse saabumise esimestel päevadel, heidan pikali peegelpildis Buddha poosi ning jään tukkuma nagu iseenda uduja ning helendava raskuse alla sumbuv pilverünk. Tuleb Sirle, ütleb rõõmsalt, et ta on sisilisk, võtan ta kaissu ja edasi tukkudes tekib mu pähe kujutluspilt, et me kehad imbuvad teineteisesse nagu kivimikihid maa sees, aeglaselt, aga kindlalt. Mul ei ole mingit muret.” (lk 353)

kriuxu kiixud
lugemislaud
varrak
ekspress
päevaleht ja intervjuu
sirp
sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar