Kui avalugu “Mäekuru” tundub algul selline noortekas ja tekitas teatud nõutust, siis poole pealt hakkab tekst üha avarduma (ulmebaasi arvustused annavad loost kena ülevaate). Midagi sarnast on Tarlapi avalugu, ainult et too võiks olla siinsele justkui eellooks. Lõpp on igati kena, võibolla on sel inimsalgal isegi lootust. Nimilugu on toredalt algav fantaasiaperestroika Gusljari linnast (Zinovjevi “Katastroika” hulbib ehk samas ookeanis), millel on paralleelmaailmaks vastupidine isikukultuslik kolgas (noh, umbes nagu hirmuunenägu Valgevenest), kus teisiktegelased on oi kui tagurlikud. Heas mõttes venelik must huumor (huvitavalt segane määratlus, aga noh, las siis olla), neid Gusljari jutte võiks veelgi lugeda.
“Lõunalauas avas ta televiisori kohaliku programmi. Näidati ühiskondlikku kohut Peredonovi üle, kes oli autobussipileti tänavale visanud. Proküror nõudis Gusljarist väljasaatmist, kaitsja rõhus ea ja kuulsusrikka eluloo peale. Kurjategija nuttis südantlõhestavalt ja lubas end parandada. Piirduti range hoiatusega. Siis vesteldi seersant Pilipenkoga hulkuvatest kassidest. Pilipenko arvas, et probleem on saanud alguse meie ebapiisavast armastusest kasside vstu. Kui kassi hellitada, ei lahku too kodust.” (lk 124)
Nii nimilugu kui kolmandat oopust - “Tõrge-67” - võiks päris julgelt soovitada igale ulmekaugele vene kaasaegse kirjanduse huvilisele. Tegemist siis mõnusalt jabura tekstiga sellest, kuidas Oktoobrirevolutsiooni 1967. a. juubeliüritus järjekindlalt ja peatumatult kiiva kisub, ja no ikka totaalselt kohe. Sigavinge lugu, kindlasti üks viimase aja koomilisemaid lugemiselamusi. Juhused, käpardlikkus, potjomkinlus ja nüri lollus moodustavad igati loomingulise kompoti ehk näidisrevolutsiooni nurjumise; mingil arutul moel tundub, et selline lugu võinukski soodsatel (õigemini ebasoodsatel) asjaoludel juhtuda. Väike paralleel ehk Jerofejevi Venitška osalusel toimunud kolkarevolutsiooniga, ainult et kui seal tõukus möll spontaanselt alkoholismi rohujuuretasandilt, siis siin on kõik kõrgemate instantside poolt viksilt orgunnitud. Ainult et läheb väga kõvasti nihu... Aurora paneb litaka hoopis Smolnõile ja Lenini osatäitja taritakse varguses kahtlustatuna soolaputkasse. Ja need Kerenski hurmavad silmad! Omamoodi kahju, et viimast (või ka teist) teksti ei avaldanud mõni suurem kirjastus (või kasvõi Loomingu Raamatukogu), saaks tõlge teenitult vähe laiemat tähelepanu.
nerdland
ulmeseosed
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar