Olin täielikus hämmingus seda raamatut lugedes: kuidas on võimalik, et sest varem midagi kuulnud polnud?(Kui ma õigesti mäletan, siis) tõlkija eessõna ütles, et tegu on filosoofilise muinasjutuga. Umbes nii ta on jah. Võib öelda ka, et allegooriaga. Umbes nagu loomade farm, ja seda nii selle poolest, et loomad kujutavad inimesi/tüüpe, aga ka see on sarnane, et kujutatud olukord klapib nähtusega, mida nimetame diktatuuriks. Eriti tundub, et NSVL on kuidagi inspiratsiooni andnud. Ja kui me vaatame Iskanderi sünniaega ning -kohta, mõistame, et see kõik mitte lihtsalt ei tundu, vaid on ilmselge.
(Muide, Orwelli-taolise kuulsuse puudumist võib seletada Iskanderi elusolemisega.)
Raamat räägib väga vaimukalt ja vahvalt küülikute-madude, aga ka ahvide raskest elust. Kõigil on soov ellu jääda, aga selleks peab keegi kannatama: maod söövad küülikuid. Asi käib nii: madu ja küülik kohtuvad metsateel, madu vaatab küülikule silma, sellega küülik hüpnotiseerub, tardub, ning maol on võimalus küülik nahka pista. Küülikute kuningas ütleb, et just nii need asjad käivad ning küülikute ainus võimalus ellu jääda on saada võimalikult palju lapsi, sest kui küülikuid on rohkem, on tõenäosus mao lõugade vahele sattuda väiksem. Aga siis tuleb üks tark küülik (kui mäletan õigesti, oli ta nimi Mõtlev Pea), kes mõtles välja asja, et tegelikult on arvamus, nagu maod suudaksid oma pilguga hüpnotiseerida, täielik jama. Mis omakorda tähendab, et kui küülik metsas madu kohtab, ei pea ta üldse selle pilgu peale saama hüpnotiseeritud, vaid võib vabalt minema jalutada. Uus paradigma kõigutab küülikute kuninga autoriteeti, aga veel enam kahjustab madude heaolu.
Lisaks on veel suhted talupidajatega, kelle põllult regullaarselt kraami varastamas käiakse. Madude kuninga kojas on skulptuurid ärasöödud isenditest, üks isegi pärismaallasest, kuid see viimane kuju kaetakse alati taktitundeliselt kinni, kui mõni inimene juhtub kuninga jutule tulema. Pärdikud on tegelased, kes kõlguvad pidevalt puude okstel ning põevad kroonilist mölapidamatust. Haa, ja tore tegelane oli pisike jänkupoeg, kes käis kuningalt lillkapsast nurumas "Onu kuningas, palun lillkapsast." Mis oli muidugi poliitiliselt suur probleem, kuna lillkapsas oli asi, mis rahvale lubatud (katsed käivad, varsti saab lademetes), kuid tegelikkuses polnud seda olemas.
Nii, edasi ma ei jutusta, läheb pikale. Ma lisan veel, et käesolev ei kirjelda kümnendikkugi nii vahvalt nagu Iskander. Ja siintoodud jutust vist on päris raske aru saada, kus see filosoofia peitub. Aga see peitub ilmselt eelkõige pisasjades, valitsusmeeste tegevuse kirjeldamises, küüliksuhetes, maduküüliksuhetes jne. Üldpilt on veidi kirjum, et selle kohta midagi ühtset, suurt ja tarka öelda. Ja teos saab hoo sisse kusagil keskelpool, justkui siis oleks kirjaniku mõte eriti libedalt jooksma hakanud. Nagu ei oleks autoril teost alustades päris kindlat ideed ja tegevuskava peas olnud, kuid kirjutamise edenedes tekkis järjest elavam ja konreetsem mõte. Minu jaoks oli see küll eelkõige lõbus lugemine, nii väga ei viitsinudki suuri elumõttelisi allegooriaid tähele panna, Orwelli farmiga võrreldes märksa positiivsem ning elurõõmsam. Orwell (kas mäletan õigesti?) oli raske ja masendav, Iskander on aga lõbus ja kohati suisa kergemeelne.
Ahjaa, ja tõlkijale jäi selline küsimus, et kas tegelikult ei peaks olema sõna "jänes", mitte "küülik". Olen nagu kuulnud, et küülikud on koduloomad, jänesed metsa omad. Aga võib-olla oli juba vene keeles niipidi.
Võtsin riiulist venekeelse ning pealkiri on «Kroliki i udavõ». Ikka siis küülik, mis on ka vene keeles kodujänes ... see metsas elav on zajats.
VastaKustutaAga Iskanderit on eesti keeles veel ilmunud. Tõsi, need on rohkem sellised kummalised ja lokaalsed jutud, aga head.