11 august, 2010

Robert Louis Stevenson - Aarete saar. Must nool (1990)

Sellest raamatust on naljakas kirjutada...

Tegu on minu lapsepõlve ühe eredaima lugemuselamusega (kohe pärast Tarzanit, Lindgreni jutte, "Roostevaba mõõka" ja "Röövel Hotzenplotzi", või umbes nii). Ja nüüd käesoleval suvel juhtus nii, et jäin üksinda vahtima ning laisk tuju soosis igati lastekat. Muide, "Aarete saar" jättis mulle omal ajal nii tugeva mulje, et keeldusin absoluutselt edasi "Musta noolt" lugemast. Sest teose lõppedes teadsin, et "Aarete saar" maailma parim teos, mitte miski mitte kunagi ei saa olla nii hea teos, ning seega jäigi umbes 15 aastaks "Must nool" saladuskatte alla. Ja tänavu ma viimaks kergitasin seda katet ning selgus mis.

"Aarete saar" oligi lahedam teos. Eelpoolmainit põhjustel (et lugemata) alustasin seekord lugemist "Mustast noolest". Üllatusin täielikult, et peategelane oli üdini inimlik. Tegi täielikke rumalusi ja hiljem kahetses. Näiteks kaaperdas ilmsüütu vanamehe laeva, sõitis sellega ööpimeduses kindluse alla, sai lüüa, mitmed tema mehed said surma -- ühesõnaga, täielik kaotus -- ja hülgas laeva. Hiljem kohtas seda ilmsüütut vanameest, kel polnud nüüd enam muud kui ihuriided seljas ja hing vaevalt veel eluisune, ning siis sai peategelane noor poisike aru küll, et kui rumal, egoistlik ja loll veel olla saab, sa võtad vanalt mehelt absoluutselt tagajärgedele mõtlemata laeva -- ainukese elatusallika -- käest ja lihtsalt sõidad uisapäisa sellega kuskile pärapõrgu.

Noormees kahetses ja tundis end ikka päris halvasti. Viletsasti tundmiseks oli põhjuseid muidugi jalaga segada, eelpoolmainit jäi vaid üheks episoodiks. Pidevate seikluste olemasolu ei ole mõtet mainima hakatagi -- raamat ju sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Oh jah, ja siis oli suur ja naiivne armastuslugu, mis oli päris vahva. Kujutage ise ette, viieteistaastased näevad üksteist korra elus, misjärel vannuvad igavest armastust, truudust jamiskõikveel. Asi päädib abieluga. Tegelikult see armastuse teema ongi ehk Stevensonil viletsasti ehitatud, ülejäänud (tegelaste psühholoogia jms) on keskmisest veenvam. Või noh, üllatavalt veenev. Eeldasin väga palju vähemat.

Kokkuvõtteks oli põnev raamat, aga eimidagi erilist.

Kuna teose lõppedes püsis jätkuvalt suur laiskus kallal, avasin teose esimese poole ehk "Aarete saare". Ja kui "Must nool" oli lihtsalt tore ja kerge lugemine, siis "Aarete saare" näol on küll tegu puhta kullaga. Kõige mainimisväärsem on tegelane John Silver. Puujalaga piraat, papagoi õlal. Aga välimusest tähelepanuväärsem oli iseloom. Tema oli laeva mässuliste juht, asja organiseerija. Kuid tema oli ka kõige viisakam, lahkem, toredam, rõõmsam tegelane terve teose jooksul üldse. Ja samas oli ta veel kõige egoistlikum, isekam, piraatluses kogenuim ja mõjuvõimsaim. Pannes omadused kokku, siis viisakas oli ta selleks, et meeldida inimestele, et saada, mida tahab, et saada inimestega läbi, olles vaenlase vastu rõõmus ja lahke kuni viimse hetkeni, on ilmselgelt mõlemal poolel kergem. (Kui oleks mul vaid teos siin laual lahti, tsiteeriksin meeletult, aga nüüd ei saa ühtegi lauset.) John Silver polnud üldsegi pahatahtlik või heatahtlik, ta oli lihtsalt egoistlik. Üleni. Ta lihtsalt tahtis saada varandust ning kategooriad hea-halb polnud üldse need, millele peaks mõtlema. Ma ei tea, kuidas kommenteerida tema empaatiat. Ühelt poolt taipas suurepäraselt, kuidas inimestega suhelda, mida neile pakkuda, öelda, teha, et sõbralikult läbi saada (kas see läheb empaatia alla?), kuid teisalt kasutas julmalt kõiki ära. Enda mehi kui ka vastasolevaid. Autunne oli tal ka, aga seda rohkem oma kriteeriumite järgi. Ja väga paindlik...

Ühesõnaga, John Silver on juuli lõpust peale mu lemmik kirjandustegelane.

Siis jäi silma see, et peategelane (mis nimi tal oligi, mitte ei meenu) oli täiesti hulljulge, pöörane, segane, aga võib-olla lihtsalt mõtlematu poisike. Et kui minul oleks selline olukord, et üksik saar, piraadid kaaperdanud laeva, perspektiiv on saada surma püssi läbi, nälgides, uppudes või mõnel neljandal vastikul viisil, siis mina küll ei tuleks selle peale, et kui korraks saabub paar tundi natuke ohutumat aega (ütleme, et peaaegu igavat aega), siis läheks merele paadikesega sõitma, et vaenlasele käkki keerata. Aga Stevensonile ei saa midagi ette ka heita, jääbki üle öelda, et peategelane oli ullike, mitte et Stevenson ei tunne inimloomust või kõik on ebaloogiline. Vastupidi, Stevensoni raamatutest on kõik täiesti loogiline, ainult kohati naljakas. Ja see oli üllatus. Et päriselt ongi hea raamat, siis ka, kui paljud muud maailmaklassikad läbi loetud, kirjandusteadus kuskil äärepeale metatasandamas jne.

Käesolevaga küsin: kas see on põhikooli kohutsuslikus kirjanduses või ei? Sest mina ei tea küll miskit raamatut, mis sobiks lastele ehedamalt näitama, et raamatud on päriselt ka huvitavamad kui internet.

17 kommentaari:

  1. sa oled seda nõukaaegset filmi ka näinud? oli vist teine päris sünge...

    tekkis isu walter scotti taasavastada.

    VastaKustuta
  2. ei ole näinud. huvitav jah, kuidas nad saavad nii vahvast asjast sünge filmi teha. raamat oli üsna... positiivselt meelestatud.

    jep, maajamereseiklusjutud on vist kõik vahvad. (hmm, tegelt ei. püüdsin suve algul "Hirvekütti" lugeda, jube tüütu ikka, aga vbl isegi sina julgeksid teda camp-iks nimetada.)

    VastaKustuta
  3. sünge selles mõttes, et noh, kaltsakad möllasid ja ei mingit glamuuri (no tegelt suurt ei mäleta midagi).

    VastaKustuta
  4. See on üks raamat, mis mul teismeeas lugemata jäi. No ei saanud esimestest lehekülgedest kaugemale, igav oli. Kohustusliku kirjanduse hulgas ta vähemalt tol ajal ei olnud, muidu oleks vast ikka lugenud. Sellise jutu peale tekkis küll tahtmine uuesti kätte võtta.

    (Hirvekütti ja teisi Nahksuka jutte lugesin samas eas aga korduvalt)

    VastaKustuta
  5. kas Hirvekütt on Nahksukas? aga maajamereseiklused?

    jah, "Aarete saart" tasub lugeda küll. eriti siis, kui aju vajab puhkust... suurtest mõtetest vms.

    VastaKustuta
  6. 4 nahksukka SMM sarjas, "preeria" ka või?

    VastaKustuta
  7. kindlasti teadsid seda peast.

    VastaKustuta
  8. uups, unustasin lingi lisada...
    http://et.wikipedia.org/wiki/Seiklusjutte_maalt_ja_merelt

    VastaKustuta
  9. püha müristus, mis see tänapäeine trükiarv on, 500-1000?

    "Trükiarvud olid üsna suured, harilikult 30 000–40 000"

    VastaKustuta
  10. no tol ajal ju välistõlkeid suurt polnud, ja pealegi veel põnevusjutud ja kenas kujunduses, selge, et läksid nagu soojad saiad.
    (kuigi nüüd vaatan, et nõukogude autoreid ikka hämmastavalt palju.)

    VastaKustuta
  11. jõudsin Märka artiklini, mis huvitav http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/kultussari-maalt-ja-merelt.d?id=27690285

    VastaKustuta
  12. mis tuletas meelde, et endale oli sarjast vist lemmikuks "kadunud maailm" - sest seal olid ju ometi saurused!
    vanemate raamatukogus polegi ühtki SMMi sarja raamatut, pidi omal ajal laenama sugulastelt või sõpradelt.
    paar aastat tagasi sai loetud "insener garini hüperboloidi", see oli ikka naljakas.

    VastaKustuta
  13. "kadunud maailm" oli doyle´i oma, eks? selle lugesin ka paar aastat tagasi üle (aga vbl üldse esmakordselt). ütleme nii, et "baskervillide koer" oli lahedam.

    peaksin vist lugema musketäre. ei ole veel kunagi. aga hämmastavalt palju olen kohanud meesterahvaid, kes väidavad, et need raamatud olid nende suurimaks eeskujuks ja nad poleks need kes nad on, kui poleks olnud musketäride raamatuid.

    VastaKustuta
  14. no koer on krimka või õudus, aga kadunud maailm selline põnevik et oioioi!

    musketärid on teadagi toredad, et sõprus ja möll ja reetlikud naised, kes ei unistaks netieelsel ajal vanamoodsast elust.

    oh, hetkel kuulan vaalade helisid, vinge-vinge-vinge, 3 vaala jutustavad.

    VastaKustuta
  15. Mnjaa, naljakas igatahes. Mu meelest ei ole "Aarete saar" ja "Must nool" samuti võrreldavad. Esimene on lihtsalt niiiiii igav :). "Must nool" on aga minu RLSi lemmik "Catriona" (ja vähemal määral selle eelloo "Röövitute") ning "Ballantrae isanda" kõrval.

    Üldiselt meeldivad mulle lisaks rüütlilugudele kenasti ka piraadikad, aga see A-saar tundub isiklikult üks igavamaid. Konflikt on kuidagi minoorne... poiss ja kaltsakpiraadid... Ainult venelaste 1971. aasta filmiversioon on super. Jim Hawkinsi rollis Aare Laanemets. http://www.imdb.com/title/tt0167326/

    Vot Robert Stillmarki "Pärija Kalkutast"... see on SMjM sarja absaoluutne tipp! Calcuttast tulnud Chiensfieldi pärija identiteedivargus, piraatide kättemaks, Ameerika revolutsioon, indiaanlased, piraadikartell, kõrgaadlike duellid, kaaprilahingud... http://paber.ekspress.ee/viewdoc/F35252B8ADA6833BC2256FAB0025C6C7

    VastaKustuta
  16. Ja see "Aarete saare" parim ekraniseering hetkel ka SinuTorus vaadatav: http://www.youtube.com/watch?v=DdU8EG4xYus&feature=PlayList&p=F107826EEB376066&index=0&playnext=1

    VastaKustuta
  17. jõudsin juba mälus kahtlema hakata, et kas film ikka oli "aarete saar". üleüldse ei mäleta, et Laanemets mänginud seal. mälu.

    VastaKustuta