Kuuldemäng sellest, kuidas tulevikuski on eestlased kosmosevallutamistel eesrinnas. Mis on igati positiivne lootus – kui me praegu püüdleme teaduspõhise ühiskonna poole, siis rõõmustaval kombel ongi tuleviku ühismaailm teaduspõhine ja kommunistlik. Ühesõnaga, selline kuuekümnendate kosmosevaimustuse tekst ja Gagarini nimi on surematu (lk 311). Ahjaa, kaugruumilaeva Gaia lennu tähtedevahelisse ruumi põhjustab kauaotsitud teise inimkonnaga (aga võibolla polegi inimesed-humanoidid?) mingilaadse kontakti saamine. Pisut harjumatu lugeda tänastes tingimustes, et siis ei toimiks elu kokkuhoiurežiimil; kui vaja Marsilt valjuvalgustajat, siis see ka saadakse koos kõigi vajalike osadega, ei mingit möginat. Ja veel – tulevikus on olemas mõtetelugemisseadmed, mille abil korraldatakse muuhulgas gallupilaadseid meeleoluuuringuid (muidugi sellest uuritavaid teavitamata) – ja see on kuidagi hirmuäratav nägemus. Tekstile lisab vürtsi seegi, kuidas vanaema krabab vanematelt (kes lähevad umbes 40 aastasele kohtumisreisile tulnukatega) endale lapselapse, et teda ikkagi Maa tagurlikes tingimustes üles kasvatada. Noh, pisut iganenud tekst, aga et see üleüldse olemas on, see on küll tore.“Meie peilimiste ja signaalide näol said nad ettekujutuse meie tehnikast, mis vastab kommunistliku ajastu tasemele. Lisaks ei tohiks neile olla kahe silma vahele jäänud, et peilimist toimetatakse kogu Päikesesüsteemi ulatuses, mis on samuti teatud arengu näitajaks.” (lk 327)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar