Helga Nõu austaatel tuleks kindlasti samanimeline romaan läbi lugeda, kuidas siis muidu. Seekordne Nikluse kaanekujundus tundub olevat õnnestunud, parajalt vürtsikas ja sobivalt teksti ilmestav. Raamat algab kui poistekas, mingist kirjanduslikust mitmekesisusest pole lõhnagi, paljas machoaction, heas ja halvas mõttes tüüpiline ulmekas (ulmekauge lugeja vaatenurgast). Kui Vahing Foyle'i analüüsiks, ütleks ta vast peategelase kohta lihtsalt lapsemeelne või lollakas, või noh, halvas mõttes kosmoseprole. Aga igal juhul, lõbusalt raevukas tekst muudkui lippab.Viis, kuidas II osas modifitseeritud Foyle ringi tuuseldab, meenutab pisut Simmonsi Veristajat (või siis oleks Foyle selle kauge ja algeline eeskuju). Ja see korduv põlev kujutis ja Robini ühepoolne telepaatia on head kaunistused. Mida lehekülg edasi, seda actionimaks läheb, kui nüüd pisut aus olla, siis lagunes algne pessimism ja see suurejooneline kättemaksuoopus võttis igati enda võimusesse. Mõnus lugemiskogemus, igati värskendav fantaasialitakas.
ulmekirjanduse baas
ulmeseosed
nerdland
avaldatud mõtted
õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar