Vaino Vahing – Vaimuhaiguse müüt (2005)

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised hüüdlaused: “fakt, et psühhiaater seisab tervise kaitsel, tähendab tegelikult, et ta seisab kapitali huvide eest” või “psühhiaatria – see on kapitalistlik vägivallaaparaat” (lk 61, autoriteks Wolff&Hartung).

Raamatu huvitavamad tekstid on I ja III osas, eriti nimilugu antipsühhiaatriast ja “Keel, poeet ja skisofreenia” (kuigi eks esimest osa kummitab aegajalt paratamatu teadlaslik kuivus). Võiks öelda, et Vahingu põhjalikud (ja pisut iroonilised) raamatuarvustused on huvitavamad ja sisukamad kui jutud teatrist (mis võivad vahel olla hermeetilised ja omas ajas kinni – nt “Aino Kalda ja Eino Leino lugu”) või ekskursid kultuuriloosse (no sellised tutvustused on pisut... pealiskaudsed (hea küll, no mida rohkemat oodatagi paarilt-viielt leheküljelt?)). Neist põhjalikest arvustustest võiks nii mõnigi kriitik mõndagi õppida, olgu ta siis kukk või kana või noor või vana. Veider kokkusattumus, olen tasahilju mõelnud Aadu Hindi loominguga tutvuda, aga nüüd Vahingu analüüsi lugedes (“Mehest on raskem kirjutada kui merest”) lükkub see küll kaugemasse tulevikku; igal juhul põnev lugemine, aga no ikka millist teksti arvustatakse.
Lõpetuseks mõned tsitaadid sellest ja teisest.

David Cooperi järgi: “Hullumeelsust ei sisalda mitte inimene, vaid inimsuhete süsteem, millest patsient osa võtab; skisofreenia, kui see midagi tähendab, on grupi käitumishäirete vähem või rohkem iseloomulik viis. Cooperi järgi pole skisofreenikuid olemas. Ehk – veelgi enam – nagu on öelnud Laing:”Skisofreenia on terve reaktsioon hullumeelses maailmas”. “Haige inimese” ekstraktsioon inimsuhete süsteemist, milles ta osaleb, moonutab probleemi kohe ja avab tee pseudoprobleemide leiutamisele, mida üsna tihti tõsiselt klassifitseeritakse-analüüsitakse.” (Vaimuhaiguse müüt, lk 68)

Thomas S. Szaszi järgi: “Samuti tehakse ka tänapäeva psühhiaatrias vahet, keda võib vägisi vaimuhaiglasse suruda, keda mitte – vaeseid ja mõjuka ühiskondliku positsioonita isikuid võib, tähtsaid isikuid aga mitte (kui, siis teha seda anonüümselt). See kirjutamata reegel peegeldub kõigi vaimuhaiglate statistikas, kus väga harva leidub kõrgetel ametikohtadel olevaid isikuid ning kus põhimassi moodustavad alati madalamad sotsiaal-majanduslikud inimgrupid. Nende kahe staatuse arvuline vahe on sama ilmekas nagu orjapidajate ja orjade suhe. Nagu orjuse apologeedid väitsid, et neeger on orjana õnnelikum kui vaba mehena, väidavad ka sunniviisilise psühhiaatrilise hospitaliseerimise õigustajad, et vaimuhaigele on “tervislikum” (XX sajandi vaste XIX sajandi terminile “õnnelikum”) olla psühhiaatriline vang kui vaba kodanik. /-/ Et aga rõhumist ja alandust on ebameeldiv vaadata, siis varjatakse ning moonutatakse seda ühelt poolt rõhutute paigutamisega spetsiaalsetesse piirkondadesse, laagritesse või haiglatesse, teiselt poolt aga kasutatakse selleks aga Wittgensteini järgi nn keelemänge. See tähendab, et kui orjapidajad kutsusid meesorje “elusinventariks”, naisorje “aretajateks”, nende lapsi “juurdekasvuks” ja järelevaatajaid “ajajateks”, siis psühhiaatrilise vangistuse kaitsjad nimetavad oma asutusi “haiglateks”, nende elanikke “patsientideks”, valvureid “arstideks”, kohtuotsust “raviks” ja vabadusekaotust “patsientide huvide kaitsmiseks”." (Vaimuhaiguse müüt, lk 81-82)

“Loomine sügavamas mõttes tähendab pakkuda ühtekuuluvustunnet, mis teatavasti vähendab igas inimeses üksildust ja hirmu. Seda kogetakse isegi siis, kui loetakse teise sõnumit või kirjutatakse, kas või sahtlisse. Fantaasias jagatakse loomist alati teise inimesega. Et inimene saaks nautida loovat lugemist ja kirjutamist üksi olles, peab tal olema küllaga minevikus loodud inimsuhteid. Ilma nendeta ei leevenda ei lugemine ega kirjutamine üksildustunnet, ei teki meeldivaid koosviibimishetki teistega, loomisrõõm jääb saamata ja lugemine ning kirjutamine võivad tunduda kurbadena, mõnikord isegi hirmutekitavatena.” (Loov lugemine ja kirjutamine, lk 267)

postimees