14 september, 2010

Anti Saar – Tekste siledast ruumist (2009)

19.04. Noor auahne mees, kes harilikult metrooga ei sõida, on seekord aga kohal, kuna kurat-teab-kust on tema kõrvu jõudnud kuuldus raamatu võtetest 4. liinil. Olgugi talle teada, et tegu on dokumentaalteosega, püüab ta oma viisteist rida kuulsust kätte võidelda pilkupüüdvalt keigarliku 0-kraadist tugevalt hälbiva väljanägemisega. Tõsi, dokumentalisti tähelepanu õnnestub noormehel köita alles siis, kui jäikus tema olekus loomulikkusele järele annab – hetkel, mil ta suust valju röhatuse saatel portsjon kõhugaase vabaneb.” (lk 24-25)

Tõepoolest (ja tõesti), saab lugeda raamatuvõtetest dokumentaalteose tegemisel, mõneti huvitav oleks teada, kui palju autor takkajärgi oma kirjutamisaegset teksti toimetanud on (eks igal autoril muidugi oma kirjutusviis). Tegelikult võiks Saare teksti nimetada matemaatiliseks proosaks (sama arusaamatu määratlus nagu võhikule on post rocki definitsioon; aga alati on tore segaselt väljenduda), mingis mõttes nõrga inimlikkusega tekst (noh, kui sul on mingid lihtlabased inimlikud mured kaelas, siis siit ei leia suuremat mõtteainet), kirjutamine kirjutamisest ja kogemisest, enda maailma kirjutamine. Võiks muidugi kõike seda pidada semiootiliseks loomepuhanguks, aga ei taha, las olla lahustav-matemaatiline proosa. Või siis ohjeldamatu (tegelikult küll vägagi ohjes) sõna(s)urgitsemine (matemaatilis-arheoloogiline proosa? Või äkki paleontoloogiline proosa?). Iseenesest rõõmustav, et selline kirjandus on olemas, elagu mitmekesisus – tekst ei pea olema lihtlabane liiklus punktist a punkti b (vaata nt joonist lk 59, seda saab ka muudmoodi tõlgendada). Raamatus esitatu ei pruugi vahel isegi suurt midagi pakkuda (no oleneb lugejast muidugi), aga võimaluste paljusus pakub lihtsalt rahulolu. Saar on kui teoloogilise taustata Ehlvest, kes Pariisis patriootliku emigrandina pisut segi keeranuks. Mitte et kahtleks Saare meelemõistuses, igati normaalne eksperimentaalTartu koolkondlane (või milline eksperimentaator on normaalne?). Endale esileküündivamad tekstid on vast “Metroskoop”, õunapuu-segadus ja “Pärnu random”, hüvalt metronoomilised tiksumised. Huvitav, milline on ebaskriptogeeniline (lk 12) inimene, nii igav inimene, et ei ärata ühtki rida?

trakyllmaprokrastineerinj2lle
ekspress
sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar