“Ah, kuis ma endale ei meeldi oma pelgliku ilme ja längus õlgadega, kohmaka rühiga, raskus ühel jalal!... Ja vaata neid nutuseid juukseid, kus pole lokkidest haisugi ja mida tuleb kaua harjata, et elustada nende koprakarva sära. Ning vaata nüüd neid silmi, laiali valgunud sinisest pliiatsist kriime, ja küüsi, kus punasest lakikorrast on alles vaid mingid armetud jäänused... Ega muud kui miinimum viiskümmend minutit vanni ja kasimist...” (lk 25)Kiiduväärselt kena raamatukujundus, kõik selle “20. sajandi klassika” sarja uue kujundusega raamatud on hea väljanägemisega (millise kena nurgakese need raamaturiiulis moodustaksid!) - mis petab kenasti ära, sest tegemist vast hetke süngeima raamatusarjaga. Ühe lausega paika pannes hindaks Colette'i Rushdie kõrval üheks neist, mis maitsemeelt on tugevalt turgutanud; Mishima ja Updike jätsid suht külmaks ning Lindgren pole seni suutnud huvi äratada.
“Tõepoolest, milleks uurida, liiatigi tema ees, närtsimise ilminguid näos, mis on niikuinii minetanud päevaste vaatluste harjumuse? Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist – pruuniga rõhutatud sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast – piisas eile ja piisab muilgi päevil, et tõmmata tähelepanu mu palge kolmele tulukesele, kolmele magnetile – silmadele ja huultele? Ja et ei mingit roosat tiba lohkunud põskedele, ka mitte silmaalustele, kuhu väsimus ja sage pilgutamine on samuti oma hägusa pitseri vajutanud.” (lk 120)
Paar üksikut lauset käesolevast raamatustki. Iseenesest on tegemist ühe paraja naistekaga, aga paganama heaga seejuures, sobilik lugemiseks igale hea kirjanduse austajale. Kõlab klišeena, aga väga naiselik tekst või õigemini kirjutusviis (nagu meessoost lugejana arvan sellist nii olevat – aga milline võib tegelikult olla naiselik kirjutusviis?), ühes delfi naisteka arutelus on keegi seda tõlkestiili mu arvates üsna ebaõiglaselt sarjanud (ka blogides ja ajalehtedes seni kõiksugu arvamusi ilmunud). Minategelane Renee on heas mõttes stiilne naine, keda reaalelus oleks lihtsalt tore tunda, sellised teevad elu värvikamaks, oh need reeglid ja piirangud ja improviseerimised nende raames. Muidugi on huvitav lugeda eakaaslase olelemisest pea sajanditaguses elus, kortsud ja vananemine ja teatud lapsikus ja mis kõik veel. Ja iha oma olemise järele.
Raamat armastuse või lähedusigatsuse keerdkäikudest või siis raamat neile inimestele, keda armastus millalgi rängalt haavanud (samas nagu ei julgeks “Vagabundi” soovitada ühelegi säändsele tuttavale), kõik see verine minevik, mis pendeldab kuskil lähedal mälestustes. Eks omaette teema ole ka sooline võrdõiguslikkus, Maxi tulevikuihalused Reneega seoses on teadagi kiviaegsed, ent siiski, nii mõndagi on tänaseni säilunud ja vastikus sellise orjastamise vastu igati kenasti arusaadav. (Või vastupidi, üheks järelduseks võiks ka olla Colette'i järgi, et abielu tasuks sõlmida mõningase vanusevahega partnerid – et naine saaks kauem särada enne mehe manalateele lükkamist?) Ühesõnaga, nii ligitõmbav kui eemaletõukav tekst, stiilselt vaimustav-lämmatav nukrus (päris segane lause ikka, kena on niisama sõnu ritta seada).
“Käsi rõdu äärisel mudib sõbra viimast kirja – vastust minu läkitusele Lyonist. Asja eest teist taga meenutab ta selles, et mu kamraad Amalia Barallyle ei meeldi mehed! Ja on pidanud vajalikuks, sellesinase “normaalse” ja “igatpidi tasakaalus” inimesena, ilkuda mu vana sõbranna üle, naelutada ta häbiposti, nimetades “paheks” seda, millest ta ise tuhkagi ei jaga. Ja kas ongi mõtet hakata seletama?... Tema jaoks pole ju embavad naised midagi muud kui üks grupiamelemine ega sootukski mitte kahe nõrgukese liigutavalt nukker teineteiseleidmine, kes võib-olla on pagenud teineteise kaissu selleks, et seal uinuda, end välja nutta, põgeneda pahatihti vägivaldsete meest eest, maitsta kibedat õnne – magusamat kui ükskõik mis nauding – samastumisest teisega, ühtviisi tühise ja unustatuga... Mida annaksid kirjutamine, kaitsekõned, vastuväited?... Mu meeleline sõber saab aru vaid armastusest mehe ja naise vahel...” (lk 191)
Ahjaa, lühidalt kokkuvõttes on sisu selline, et kolmekümnendates Renee asus millalgi peale litamehega abielulahutust tööle eraettevõtjast kabareetantsijana (siivsalt, ikka siivsalt), õhtuklubimaailm on päris kurb ja seltsimehelik subkultuur, ning naise eraelu on selline üksildane oma koerakese ja väikeste argirõõmude ja rahamuredega. Ühel hetkel hakkab talle külge lööma rikas logard Max ja mis kõik edasi saab, ei hakka siin klatšima. Sest oma silm on kuningas ja küsija suu pihta ei lööda.
“Jutt pole ülepea kahtlustest, ka mitte sinu tulevastest reetmistest, mu arm, vaid hirmust selle halastamatu töö ees, mida aeg minuga teeb. Oleme küll sinuga ühevanused, aga mina ei ole enam noor naine. Oo, mu arm, kujuta vaid ette ennast mõne aasta pärast – ilusat meest küpses eas, ning mind, küpset naist sinu kõrval! Veel ehk ilusat, ent meeleheitlikult raudsesse korsetti surutut, nooruslik jume meigi ja puudrikorra all kahvatumas... Seesugune kaunis närbuv roos, mida ei tohi puudutada! Ühestainsast sinu pikemast pilgust nooremale naisele piisaks, et nukrast naeratusest joonistunud kurruke mu põsel süveneks – kusjuures ühe õnnistatud öö eest sinu embuses maksaks mu kaduv ilu veelgi kallimat hinda... Olen lähenemas – tead küll! – sellele ohtlikule eale. Sõgedale ja ettevaatamatule!... Saa minust aru! Sinu tuline kihk, veenev ja enesekindlust õhutav, kas ei vii see mind otseteed armastatud naisele iseloomuliku naiivse enesepettuseni? Millest üürikesteks ent seda enam hukatuslikeks hetkiks sünnib maotu maneeritseja, kes, lubades endale plikalikke mänge õnneliku armunu rollis, edevalt oma opulentset ihu lõdistab.” (lk 201)
koik-koik
naerata
veel üks raamatublogi
õhtuleht
päevaleht
ekspress
lugemissoovitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar