Erich von Däniken – Tulnukate jäljed (2000), Mari Kalkun – Vihmakõnõ (2010)

“Ajahetk, mida tähistame sõnaga “praegu”, on suuresti fiktiivne, sest intelligentsi kellad käivitusid alles seoses tulnukate saabumisega.” (lk 20)

Von Däniken jõuab kiiresti järeldusele, et meie olemegi tulnukad ja seega ei saa olla erilisi kultuurilisi ja füsioloogilisi erinevusi meie ja muude tulnukate vahel (nt lk 25-26, no kui keegi peaks naiivselt arvama, et maavälised olendid on hoopis midagi muud) – mis on argielus erinevate inimestega suheldes tõepoolest silmatorkavalt tõene väide. Mis paneb mõneti matslikult ja trotslikult küsima, et milleks üldse sinna kosmosesse tagasi kobida, alaväärsed nagu oleme. Edasi – kui algul saab teada, et mingid hominiidid said tulnukate poolt kunstviljastatud ning sellest sündis tänapäevane inimene, siis selgub lisaks, et tulnukad elasid hiljemgi jumalatena oma kunstviljastatud lapsukeste juures. Nojah, von Dänikeni järgi käis siin minevikus parajalt suur kosmoseliiklus ja nüüd on inimesed nagu vaeslasteks jäänud, kosmosejumalad pole veel tagasi tulnud. Ja kas neid tulebki. Igal juhul, autor on üsna verine arheoloogide peale.

“Sootuks vähem teatakse “La Venta steeli nr. 3”, kuigi just see on oma 50 tonniga sealse muuseumipargi kõige kopsakam eksponaat. Monstrumil on kõrgust 4,27 ja laiust 2,03 meetrit. Kujutisel vasakul all võib eristada mingi olendi reisi ja pükse. Ta kannab keerukat peaehet, milletaolist võib näha Egiptuses jumal Mini kujudel. Steeli ülemine parempoolne osa näitab “hõljuvat inimkuju, kelle pead katab tihedasti liibuv kiiver”. Tundub, et see “allalendav jumal” kannab lõua ees maski ning vahetult nina ja suu ees kuulikest, mida võiks edukalt pidada kaasaegseks mikrofoniks.” (lk 75)

“Kui Teotihuacani rajamise projekti taga seisid tõepoolest mingid maavälised tulnukad, kerkib jalamaid uus küsimus: mida nad sinna üldse kavandasid? Ja samas on valmis ka vastus, mis sai alles aastatuhandete pärast tõeseks: hilisemad põlvkonnad pidid linna varemete mustrist tegema kaalukaid järeldusi. Kui need varjatud seosed peaksid jääma avastamata, kas ei kõnele see meie maiste teadmiste puudulikkusest kosmoseajastu künnisel?” (lk 86) – ise küsin, ise vastan: ““Kogu häda on selles, et rumalad on iseenese peale kindlad ja arukaid piinavad kahtlused.” Seda on lausunud lähimineviku kuulsamaid filosoofe Bertrand Russell (1872-1970).” (kah lk 86)

Albumi esimene pool (1-5) on vist puhas soolokas (või lihtsalt akustiline?, no selge et plaat on soolokas, algus lihtsalt kuidagi... intiimsem, vaid ühe instrumendi ja inimhääle koostoo-tõukumine), nö paljas Kalkun, päris melanhoolne ja mõtlik või suisa sünge ja avali. Igatahes, esimesel kuulamisel oli vist endal masendus kallal ning tol hetkel need viis lugu just meeleolurabast välja ei tõmmanud. Aga siis laksatas “Riinukese valss” ja pilved said vähe hajumist, rõõmsamad või suisa tantsulisemad helid (ka akordion on tore muusikariist!). Igatahes, väga mõnus lugu (võibolla tegemist sellega, et “Maalapsekas” langes eelnevalt – endale – ansamblist välja, liialt emo?), peale soolokate tõsidust pakub instrumentaal kena hingetõmbepausi – või vastupidi, hoogu edaspidiseks. “Tuulõ käen” on vaata et hümnilik ja arvatavasti võimalik kandidaat igasugu soundtrackidele ja muuks laiemaks tuntuseks. (Huvitav, kas Kalkun on tuttav Fursaxa helimaailmaga? Selline aeglane undamine võiks neid lähedaseks muuta.) “Kevadel metsas” läheb jälle soolokate kanti, ainult et rohkem taustaga trikitamist (LauNau? Mõni kääksatus kui Johanson-Jürjendal plaadilt, see kiigelaul või mis see oligi). “Koduvana pühendus” on tõepoolest mõnus-mõnus lugu, hea fiiling; keegi võiks autori kaasata mõnda lastelavastusse osaliseks (eks pala pärinegi ühest lavastusest), nii mõnus positiivne ja ilmekas meeleolu (“ah mis on küll elu”), justkui laivilik lindistus. Ehe. Kui album algab loomise ja ärkamisega, siis viimased lood kipuvad öiseks ja... lõppevaks. Raske uni? Huh, painaja vist.

Kuidagi tõsine album on, pole enam esikplaadil aegajalt särtsatanud plikalikke hetki ja õnneks puudub vajadus luua korralikku laulu - “Vihmakõno” on kindlasti palju ühtlasem ja arvatavasti terviklikum (niipalju kui mäletan, jagunes ka esmaplaat enamvähem pooleks, millest esimene pool oli tõsine kuld ja teine pool kuidagi liialt nuditud või ümaraks-turvaliseks muudetud). Niisiis, esmakuulamistel jäi kõrvu ehk kaks laulu, mis kuidagi enda jaoks virvendusi ei tekitanud (“Maalapsekas” ja “Kevadel metsas” - ei tea, mis ei pannud kaasamõtlema, ehk liialt tundeline või pole nii loomulik), aga esmalemmikuteks koguni viis laulu – esimesest poolest “Loomine” (hüpnootiline klaveriklimberdus) ja “Hommikuvalge” ning teisest poolest “Riinukese valss”, “Tuulõ käen” ja muidugi “Koduvana pühendus”. (Ah, ja nüüd viimasel kuulamisel hakkas hästi meeldima ka “Vilu öö”, oh see ümin, pool õhtut nüüd ümisenud.) Kui esimest poolt kuulaks üksi või intiimselt, siis teist poolt kasvõi hea seltskonnaga. Aga eks aja jooksul maitse muutub ja laagerdub ja käesolev muljendus on täiesti ekspromptprohmakas.

Võro keele mitteoskajana tekkis hetkeks küsimus, et kas “vihmakõnõ” võiks tähendada nii “vihmakene” kui “vihmakõne” - mis oleks samuti kena pealkiri. Julge plaadikujundus, huvitaval kombel päris tore. Ühesõnaga – hea plaat on. Pole tilulilu-taaderaa, vaid hea värske muusika.

õunaviksi viited