Nikluse kaanekujundus on nii ja naa, vampiiritibi portree üldiselt ei kutsuks lugema, et nagu noortekas või nii. Aga eks triloogia esimene raamat mõjus julgustavalt.“Pjotri häälest kostis mingi nukker haletsus. Ta oli silmanähtavalt üks nendest, kellega on huvitav rääkida telefoniga või pimedas – miimika on vaene, nägu igav, kuid see-eest kui palju pooltoone hääles!” (lk 76)
Seekordne osa on siis eelkõige vaade Pimeduse poolelt sellesse intriigide keeristormi, mis saadab Moskva Öist ja Päevast Vahtkonda ning nende igapäeva. Geser ja Zavulon mängivad alluvatega malet ning see tekitab alamais vahel nördimust ja nukrust. Ühesõnaga, tegemist on maagide külma sõjaga. Selle raamatu puhul lisab eesti lugejale vürtsi teadagi maag Edgar, kes võitleb Päevase Vahtkonna ehk Pimeduse poolel Öise Vahtkonna ehk Valguse jõudude vastu – nalja kui palju. Ei taha kõlada marurahvuslikult, aga Edgar on ikka päris venestunud eestlane (mitte et see samas imestama paneks, inimesi on igasuguseid ja Edgar juba Wabariigi ajast Teistsugune olnud).
Kergemeelselt võiks arvata, et autorid on pisut vene šovinismist kantud, ikka lollid ja töllid ukrainlased ja ameeriklased ja eurooplased, pole need täisverelised tegijad. Tegelt ongi pidev lääne võrdlus või vastasseis, vahepealne ala on tõepoolest Ida-Euroopa ehk Tšehhi (Ukraina ja Eesti on noh, sellised mitte nii õnnestunult venelikud, olemuselt pendeldavad Ida-Euroopa ja Venemaa vahel). Iseenesest nagu ei peaks Teistsugustelt eeldama natsionalismi (ikkagi inimkonnaülene nähtus või kuidas?), aga vene Teistsugused on ikkagi Vene Teistsugused. Kõlab naljakalt, aga vene autorid kirjutavad ikka... venelikult; nii on Zotovi põrgu üks vene urgas ja Lukjanenko maagiamaailm üks vene kroonutraditsioonide edasikandjaid, ikka sebivad seal šefid ja puhkusteks jagatakse tuusikuid jne. (Mitu korda sai nüüd “vene” korratud? Piinlik.) Meesautorite nägemuses on Alisa selline kujuteldavalt naiselik ja muidugi kergelt erotomaan; üleüldse on raamatu esimene osa nende kahe raamatu kuuest osast kõige puisem kirjatükk ja seetõttu on ka käesolevast teosest väiksem vaimustus kui esimese raamatu puhul. Mitte et see lause just informatiivne oleks.
ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv
yuki lugemispäevik
Sergei Lukjanenko on vaadetelt tuntud suurvene šovinist. Ma ei mäletagi kas ta nuttis taga tsaaririiki, Nõukogude Liitu või unistas millestki kolmandast. Venelased aga on loomulikult ülim rahvus tema meelest. Eestit peab ta mingiks ajutiseks nähtuseks anyway. Enda raamatute müügist huvitatud isikuna ta loomulikult romaanidesse oma vaateid suurt sisse ei topi, samas kui lugeda ta blogi, siis on tegemist üsna jälgi suurvene oksendusega.
VastaKustutaLugesin ka just. Esimene osa oli mälus parem, aga vbl oleks tasunud lugeda kohe järjest. Nüüd tundus nagu selline tüüpiline heale asjale järje punnitamine. Ehk vajanuks rohkem änksi tegevust ja vähem arutusi. Hea võrdlus tekkis just enne seda loetud Gaimani Ameerika Jumalatega. Gaimani tekst/laused hõredamad ja kogu lugu venivam, aga päris võimas tervik tekib, Lukjanenkol päris hea tihe tekst (eks vene traditsioon), aga tervikuna nagu mingi nõukogude olmeromaan, esimesest osast pärinevates raamides.
VastaKustuta