Dan Millman – Rahumeelse sõdalase tee (2010)

“Matkasin graniidist mäetippude vahel üle alpiaasade, rajades endale teed läbi paksude männi- ja kuusesalude, ning jõudsin kõrgel mägedes asuvasse järvepiirkonda, kus inimesed olid haruldasemad kui puuma, hirv ja väikesed sisalikud, kes minu lähenedes kivide all silkasid.” (lk 217) – vaene puuma ja hirv.

Raamatu algus (ja üleüldse selle peategelase ülikoolispordiaastad) tuletab meelde, et meeste sportvõimlemine on kole sport (ka naiste sportvõimlemine on jube). Ühtlasi meenub, kuidas keskkoolis pidi ühel spordialal muudkui kolm aastat kooli esindama, aga kui talviti oli sportvõimlemise veerand, siis see paganama kooli eest higi ja vere valamine ei maksnud midagi ja vaat et kehalises kasvatuses sel veerandil ebarahuldavat ei saanud. Paneb imestama, miks üldse sai vaevutud võistlustel käima. Ja kui sellised mälestused panevad sisemuse kihvatama, siis raamatu lugemisest head villa ei saa.

“Vaata, õnne saladus ei peitu rohkema tagaajamises, vaid vähema nautimise võime väljaarendamises.” (lk 184)

Veider, et sellist raamatut laenutati ilukirjanduse pähe, sest noh, kirjanduslikult lähenedes pole tekst just suurem asi. Või on äkki tegemist Castaneda jms parodeerimisega? Ei tea, pole tuttav selle temaatikaga, nii oligi endale tegemist omamoodi eksperimendiga – kuidas täiesti tuimalt lugeda mingit vaimset teost. Eks oma hinge päästmise nimel tuleb kõiksugu raamatuid lugeda.

Üdini ameerikalik tekst, ka tõlge vastav. Raamatu-Millman on selline laadna olekuga pläraläraleenu, kellest nagu ei oskaks oodata süvitsi minekut – küll aga parajat müügijuttu. Või samas, tühine inimene nagu me kõik oleme. Iseenesest isik, kes näeb Surma jms, pole just tavamõistes normaalne, pigem hüpohondrik või nii – no lõpuks peategelane saabki aru, et tegu on luuluga (lk 225). Ma ei julge arutleda, miks peategelane õpetajale Sokrates nimeks pani. Sisu ei hakka ümber jutustama, sest natuke ei viitsi. Ei õnnestunud oma kogemusi kirvega katki lüüa (lk 87) ja seetõttu tegemist täiesti sisutu postitusega.

Nojah, lugemise ajal leidsin ühe kihvti tsitaadi, mida oleks siinkohal lõpulõiguna kasutanud, aga raamatu happy end nullis selle õigustatud kasutamise ära. Ja armas vaimse tee otsija, kellele see postitus totra ja ebaõiglasena näib, vabandust, olen tuim ja halb inimene, ent hoian sulle mõttes pöialt.