Lew R. Berg – Tants tulle (2000)

Lugu nagu niisugune, et transgalaktilisel laineril juhtub õnnetus ja Gorgonea nimelisele planeedile kukub kaks päästekapslit. Gorgonea on ohtlik koht, kus ökokatastroofi tagajärjel on valla pääsenud kõiksugu sissetoodud kiskjad ning muteerunud humanoidid ei hiilga külalislahkusega. Päästesalk eesotsas Remariga saadetakse võimalikke elusolevaid kapslitegelasi päästma. Ja puhkeb möll.

Romaan siis omamoodi näide sellest, kui “Reekviem “Galateiale”” lugusid pikemaks jutustuseks või romaaniks välja venitada. Selline tore seiklusjutt, ikka veidrad olendid ja küllaldaselt põmmutamist ja põgenemist pimedates käikudes. Bergi pikematele tekstidele mitteomaselt pole siin tegemist raskelt relvastatud sõjameestega, vaid pooleldi tsivilistinärudest päästetöötajatega, kel (teatud eranditega muidugi) puudub sõjaväeline väljaõpe ning kel tutvuse poolest selleks operatsiooniks mõned raskemad relvad kaasas. Finaalile lähenedes annab ikka mõistatada, kes neist päästjatest maha lüüakse.

“Puutumatu vabastas ka Remari jalad, too tõusis püsti ja samal hetkel ajas end põrandalt üles ka surnuks peetud Tulekummardaja, pakkudes kaunis košmaarset vaatepilti. Väljatilkuv aju ja voolav veri koos annihilaatorikiire energiast pea külge sulanud kiivriga moodustasid võika maski, mille taolist võis ette kujutada vaid kõige hullemas hirmuunenäos.” (lk 140)

Teksti võiks iseloomustada kui “vana hea ulme”, palju seiklusi ja veidrusi ja ei mingit peamurdmist, lihtsalt mõnus meelelahutus, pole küberpunki ega transhumanismi. Raamatu viimane põgenemine on küll päris, ee, ulmeline (või noh, natuke Indiana Jones). No lõpp on lõpp, autorile endale hakkasid vist lained üle pea käima ja tegi siis kirvehoobiga loole katkestuse. Printsessid said kenasti päästetud, aga ei mingit romantilist tasu selle eest. Nojah, naised.

ulmekirjanduse baas