03 oktoober, 2010

Jon Ronson – Mehed, kes jõllitavad kitsesid (2010)

Üks lause tagakaane sisututvustusest: “Kas nürimeelsuse võrdkujuks peetavates sõjaväelastes võib tõepoolest olla nii üüratutes kogustes loovat hullust?” - raamatu puhul oleks nüüd muidugi kena kohustusliku klišeega öelda, et “kõik on nii jabur, et mingil moel võibki mõndagi niisugust eksisteerida”, aga jätaks selle siiski tõsiselt ütlemata. Pagana naljakas, kui mingi osa militaarajudest püüaks kasutada new age värke sõjaväe moderniseerimiseks.

Väga mõnus huntersthompsonlik meelelahutus, Eesti kaitsevägi peaks seda raamatut oma väeosade raamatukogudesse hulgim muretsema; omamoodi selle kümnendi vildakas paranormaalne Švejk, kahju, et varem ei tõlgitud (selle raamatu lugejad võiksid ühtlasi tutvuda Wiedemanni mälestustega). Ühesõnaga, mis võiks juhtuda, kui sõjaväes proovitaks rakendada omamoodi flower powerit (nt lk 35-37) ja sealt edasi kõiksugu paranormaalseid võimalusi (et inimene ja sein koosneb aatomitest, siis peaks ometi olema võimalik inimesel seinast läbi kõndida jne) vaenlase mõjutamiseks või suisa tapmiseks (ehk siis tõepoolest – mehed, kes jõllitavad kitsesid). Asi jääb rangelt salastatuks ja muidugi eksperimentaalsesse faasi, kuigi nii mõnigi viis leiab edasise modifitseeringu Iraagi sõjas ja iraaklaste kohtlemisel (rääkimata siis Guantanamost). Mõnus, millise siirusega räägivad tegelased napakusi. (No ajalehtedes kirjutatakse rohkem, mida kõike veidrat ette võetakse, ei viitsi siin kordama hakata.)

Üldiselt reageeris rahvas Frank Olsoni loole üsna samamoodi kui uudisele, et Barneyt kasutatakse Iraagi vangide piinamiseks. Õuduseks ei saa seda reaktsiooni nimetada. Põhimõtteliselt olid inimesed hämmeldunud ja lugu tegi neile nalja. Just nagu Barney puhul, mõjutas reaktsiooni hämarate luuresaladuste ja tuttava popkultuuri sürrealistlikult segadusseajav kombinatsioon.” (lk 173)

Kuni Eric Olsoni looni on raamat üks paras pullitegemine (omamoodi naer läbi pisarate, vist), ent Olsonitega juhtunuga kipub tekst suisa traagiliseks – no et kui tegelikult sellist jama tehtaks, siis võib sellel ka päris koledad tagajärjed olla (või asi selles, et kõiki neid psühhedeelseid-parnormaalseid võtteid kasutatakse Teiste vastu (nagu näiteks see jabur mäng Noriegaga või siis üldtuntud Abu Ghraibi piinamised), aga seekord jäi löögi alla üks lähedastest, läänemaailma inimene – a la see võib juhtuda (kuidagi?, juhuslikult?) meie kõigiga (vt nt Nilsi kõne lk 189)). Et siis, huvitav lugeja manipuleerimine. Veider, et üheski blogis pole sellest raamatust kirjutatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar