11 oktoober, 2010

Milvi Lembe – Elukäänakud (2009)

Kuna tegemist on hullu tekstiga ja tahan selle vaid võimalikult kiiremini mälust kustutada, siis järgneb nüüd tavapärasest veelgi seosetum postitus (aga vähemalt puuduvad pikad tsiteeringud!).
Juba avalõikudest paiskub lugeja ette ekstaatiline kirjutusviis, vahel tulistatakse ikka lühilausetega (no pidevalt tegelt) ja vahel trummeldatakse hüüumärkidega (no pidevalt tegelt), tunnen kuidas endalgi hakkab seepeale veri vemmeldama ja tahaks pööraseks minna: “Mõtted sähvivad hiirekiirusel.” (lk 6), tõepoolest. Lehekülg 8 on juba selline litakas heasoovliku lugeja näkku, et vajasin tõesti hetke rahunemiseks (no tegelt panin raamatu käest ja mõtlesin valjult “wtf?”). Raamat algab uskumatult ja tahaks omaette “möh” öelda, ma tõepoolest eelnevalt arvasin, et nüüd saab midagi veidrat lugeda, aga et see nii... veider on, pani õhku ahmima.
Huvitav, kui pensionärid seda loevad, kas nad peavad igaks juhuks rahusteid võtma? Võiks küll! Esimestest lehekülgedest paiskuvad näkku sellised suhterägastikud ja kepivariandid, et noh, selge see, lööb oimetuks, de Sade muigaks kurikavalalt või nõutult.
Väga teleseriaalilik fiiling on, just nagu need, mida stuudiotes filmitakse – pidevalt kohtutakse jumal teab milliste tegelastega kontoris või toas või uksel, olgu siis päev või öö, vahet pole; seda kõike võiks lausa näitelaval etendada (kui leiduks hulle, kes suudaks osaleda). Vahel tekib tunne nagu oleks autor istunud teleka kõrval ja kirjutanud seebikatest mahlasemaid intriige maha, et hiljem need kokku segada (järjekordseks) raamatuks (kirjandusliku väljenduseta, ent siiski äratuntavalt Eesti oludes), lihtsalt üks pidev tegevus ja action ühegi variatsioonita, ei mingit õhku ega tuulevinet. Nüristavalt halb.
Uskumatult tiirane tekst (mitte et süüdistaks autorit tiirasuses – ta lihtsalt püüab nii lugejaid köita), ja muidugi kohustuslikud ühiskonnateemalised siunamised. Huvitav on lugeda Rüütli ja Keskerakonna kaitsmisest (lk 219-220), noh, igaühele oma, pole lihtsalt harjunud ilukirjanduslikes tekstides nii selgesõnalise poliitsõnumiga – aga muidugi, kus mujal saab vabalt väljenduda kui kirjanduses.
Üks hetk muutub lugemine nüristavaks, tööks, ehk peaks tegema mingi skeemi, missugused naised millist meest jagavad ja vastupidi. Tegelased on nii ühtmoodi jälgid, et lihtsalt paha on lugeda (no vabandage nii väljendumast, aga vahel ei suuda lõputult neutraalne või tolerantne olla). Ei saagi aru, mis motiveerib tegelasi tegudele, mingi jabur viha ja agressiivsus teiste inimeste vastu (kui palju kähvatakse üksteise peale!) või lõputu omandusiha, igatahes on see hirmutav maailm. Kas Katrin on idioot?
Raamatu moraal on vist see, et rahaahnus on halb ja halli pead austa – mis on igati tõsi ja annaks toetusallkirja ja vajutaks “meeldib” jne – aga kui jubedas vormis seda esitatakse. Lembel oleks mingi virvendav lähedus Lindiga oma sündmuste pöörasusega, aga Lind vähemalt kirjutab loetavalt ja kaasakiskuvalt, mitte lihtsalt hullumeelse järjekindlusega actionit totralt kokku toppides.
Teksti aegruum on täis väikseid vastuolusid, ei jaksa ja ei taha neid üles märkida, aga paar väikest märkust siiski, sest nende pärast hakkasin lehti lappama ja enda mälunatukeses kahtlema; nii jääb selgusetuks Liia vanus – algul nagu märganuks, et 21 (ei leidnud samas kinnitust, ehk tõesti eksin), hiljem selgub, et on juba 30 aastat emal juukseid lõiganud ning ema vanuseks suisa 76 ja ja isal 80 (lk 151-152). Raamatu lõpus selgub, et Kristel on oma mehe aasta eest maha jätnud (lk 248), kuigi eelnevalt oli juttu, kuidas Kaarli juures tööl vaeveldes on ta pidanud ülal pidama oma pool aastat töötuna olevat abikaasat (lk 114) – küll aeg lendab või kuidas.
Teksti lõppemine tegi lihtsalt tuju kergemaks, sai painest vabaks, nüüd vist tõesti rohkem ei suuda Lembet lugeda. Vähemalt lähiaastatel. Mingisugusest anarhilisest vaatenurgast oleks see Lembe teos kui üks mõnus näide kirjandusteose loomise vabadusest, aga millegipärast ei suuda hästi uskuda, et autor nii vabameelselt loominguline on. Lihtsalt tekst on uskumatult halb ja seetõttu oleks tõesti siiralt huvitav kuulda, miks lugejad Lembet tarbivad ja mida nad sellest tegevusest üleüldse saavad. Ja ma tõesti loodan, et autor ei kuule sellest postitusest, endal on piinlik nii negatiivselt kirjutada.

2 kommentaari:

  1. Nüüd kohe tahaks vajutada "meeldib". See arvustus rokkis! Viimane lõik eriti. Aga tõepoolest tahaks hirmasti teada, miks teda siis niipalju loetakse.

    VastaKustuta
  2. Sama küsimus tekkis tegelikult ka minul. Miks loetakse raamatut, mis on uskumatult halb, loetakse läbi? Kas see oli nii halb, et muutus halva vastandiks, mõjus paroodiana?

    VastaKustuta