28 september, 2010

Michel Foucault – Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul (2003)

Kõigepealt vabandan nende ees, kes ootaks siit strukturalismi või Foucault' mõtete mingisugustki analüüsi – alljärgnevalt on toodud vaid klatšilikud tsitaadid hullusest ja sellega seonduvast. Teost ärgitas lõplikult lugema muidugi hiljuti loetud Vahingu mõtteloo raamat (samas Vahingu saatesõna on üsna mittemidagiütlev – ahjaa, tegelt kirjutab sellest Saar Päevalehes). Autori arutluskäikudest põnevam on muidugi lugeda tolleaegsete teistsuguste kirjeldusi ja tegusid. Lohutuseks saab mainitud, et nii mõnedki tsitaadid sai postituse lühemaks muutmise eesmärgil välja visatud. Sest teatavasti üle paari sekundi ei viitsi keegi lugeda.

Kuidas kodanlus laiutama asus: “Nagu üldiselt teada, muutus reformatsiooni tulemusel heategevus protestantlikes maades ilmalikuks. Ent riigis või linnas, mis võttis kogu selle vaese ja võimetu rahvakihi oma ülalpidamisele, küpses ka uutmoodi suhtumine viletsusse: sündima hakkas pateetiline kogemus, mis ei kõnelnud enam kannatuste ausse tõstmisest ega Vaesuse ja Halastuse ühisest lunastusest, vaid käsitles inimest ainult tema ühiskondlike kohustuste põhjal ning nägi heidikus ühtaegu korralageduse tagajärge ning korra jaluleseadmise takistajat. Järelikult ei saanud asjad enam käia nii nagu varem, mil viletsust ülistati seda leevendava aktiga: viletsusele tuli nüüd lihtsalt lõpp teha.” (lk 94);
“Mõned aastad hiljem kiitis katoliku kirik heaks Suure Sulgemise, milleks Louis XV käsu andis. Just selle tagajärjel ei tunnistatud heidikuid enam ettekäändeks, mille Jumal on saatnud, et õhutada kristlases halastust ning pakkuda talle võimalust õndsaks saada. Iga katoliiklane hakkas neis Tours'i peapiiskopi eeskujul nägema “ühiskonna jätiseid ja põhjakihti – mitte niivõrd nende kehalise viletsuse pärast, millele tuleb kaasa tunda, vaid nende õudustäratava vaimse viletsuse tõttu”.” (lk 98)

Ah, nagu poliitikute unelmad: “Kuid kriisiperioodide vahepeal omandab isoleerimine teise tähenduse. Represseerimisfunktsioonile lisandub veel üks uus kasulik rakendus: asi ei puuduta enam ainult töötatööliste vahistamist, vaid juba kinnipeetutele töö andmist ning nende rakendamist üldise õitsengu teenistusse. Siin kehtib selge alternatiiv: täieliku tööhõive ja kõrgete palkade ajajärgul pakub isoleerimine odavat tööjõudu, tööpuuduse perioodil aga aitab kõrvaldada loodreid ja kaitseb ühiskonda rahutuste ja mässude eest.” (lk 109)

“Ometi polnud loomalikul hirmul, mis koos kogu oma kujutlusmaastikuga hullust saatis, enam päriselt sama tähendus mis kaks või kolm sajandit varem: loomalik metamorfoos ei olnud enam põrgulike jõudude silmaga nähtav märk ega ka arutuse saatanliku alkeemia tulemus. Inimeses peituval loomal ei olnud enam teispoolsusele viitavat väärtust, temast oli saanud inimese isiklik hullus, mis ei seostunud enam millegi muu kui iseendaga: loom oli inimese hullus loomulikus seisundis. Loomalikkus, mis hulluses raevu tekitab, vabastab inimese sellest, mis temas võib inimlikku leiduda, aga see ei anna siiski inimest mingite muude jõudude võimusesse, vaid ainult viib ta tema enda loomuse null-tasandile. /-/ Klassikalisel ajastul, vastupidi, manifesteeris loomalikkus eriti eredalt fakti, et hull ei ole haige. Tegelikult pidi loomalikkus hoopis kaitsma hullu kõige eest, mis inimeses võib olla habrast, ebakindlat, haiglast. Hulluse loomalik tugevus ning tihedus, mille ta oli saanud laenuks lojuse pimedalt maailmalt, karastavat hullu nälja, kuumuse, külma ja valu vastu. XVIII sajandi lõpuni valitses üldiselt arvamus, et hullud võivad oma eksistentsi viletsust lõputult välja kannatada. Nende kaitsmisel ei olevat mingit mõtet, neile ei peagi andma rõivaid ega soojust.” (lk 234-235)

“Hulluse viimne keel on sama mis mõistuse keel, kuid see on mähkunud kujutluspildi nõiduslikkusesse ning piiratud pilti ümbritseva nähtavuse ruumiga; väljaspool kujutluspiltide totaalsust ja diskursuse universaalsust moodustab ta neist kahest kokku erakordse ja igasuguste reeglite vastase organisatsiooni, mille visas ja kangekaelses erilisuses hullus just nimelt seisnebki. Niisiis ei peitu hullus täpsemalt öeldes päriselt kujutluspildis, mis iseenesest ei ole tõene ega väär, arukas ega hull –, samuti mitte arutluses, mis on lihtne vorm ega olene millestki muust kui loogika vaieldamatutest figuuridest. Ja siiski on hullus nii ühes kui teises. Ühes nende vahekorra erilises figuuris.” (lk 355)

“Vana, antiikajast pärinev ettekujutus sellest, et unenägemine on hulluse ajutine vorm, on ümber pööratud; nüüd enam ei laena unenägemine oma ärevusttekitavaid jõude hulluselt, näidates seeläbi, kui habras ja piiratud on mõistus, vaid hullus ise saab unenägemiselt endale esmase loomuse ning ilmutab ennast selle suguluse kaudu kujutluse vabanemisena reaalsuse öös.” (lk 365)

“Hullus ei olegi õigupoolest miski, kuna ta ühendab nägemise ja pimestatuse, kujutluspildi ja otsustuse, fantasmi ja keele, une ja ärkveloleku, päeva ja öö – sõlmides neis kokku selle, mis neis negatiivset leidub. Ent hulluse kui eimiski paradoks seisneb selles, et ta toob selle eimiski nähtavale, laseb sel tunnusmärkides, sõnades ja žestides esile söösta. Ta on korra ja korratuse, asjade mõistusliku olemise ja hulluse olematuse lahtiharutamatu üksus. Sest kui hullus ei ole miski, saab ta ennast ilmutada ainult endast väljudes ja mõistuse korra raamides nähtavat kuju võttes, kusjuures ta seeläbi muutub iseenda vastandiks. Nii saavad selgeks klassikalise ajastu kogemuse paradoksid: hullus on alati puudu, pidevas tagasitõmbumises, kus ta on ligipääsmatu, fenomenide ja positiivsuseta. Ja siiski on ta maailmas olemas, suurepäraselt nähtav mitmesugustes hullude inimeste liikides.” (lk 368-369)

Ka mineraalide ja kalliskividega püüti hulle ravida ehk siis hullus kui tõeline kivisolek (enamik hulle mädanes muidugi niisama): “Samas ei olnud klassikalise ajastu kujutlusvõime veel täielikult vabanenud teemast, mille järgi hullus on seotud maailma kõige hämaramate, öisemate jõududega, ning kujutab endast justkui nende maa-aluste sügavike pinnaletõusu, kus lakkamatult varitsevad ihad ja košmaarid. Nõnda siis seisis hullus suguluses kivide ja kalliskividega, igasuguste kahemõtteliste aaretega, mille hiilgus kannab endas lisaks rikkuse tõotusele ka needuse ähvardust: kesk nende erksaid värve leidub ka killuke ööpimedust. Nende kaua muutumatutena püsinud moraalsete ja imaginaarsete teemade mõjujõuga saabki ilmselt seletada, miks neid inimlikke ja mineraalseid medikamente kasutati veel kogu klassikalise ajastu vältel ning miks neid enamikust oma aja meditsiinilistest kontseptsioonidest mööda minnes ikka kangekaelselt hulluse puhul rakendati.” (lk 456)

“Usuti isegi, et niisugused nahahaigused nagu sügelised, ekseem või rõuged võivad lõpetada hullusehoo, sest roiskumine lahkub siis siseelunditest ja ajust, et levida keha pealispinnal ja vabaneda väljapoole. Sajandi lõpul kavatseti kõige raskemate maania juhtumite korral inokuleerida sügelisi.” (lk 471)

XVIII sajandil teeniti raha hullude näitamise eest: “Õige pea tehti Vielile ülesandeks Salpetriere'i kambrid ümber ehitada. Hakati unistama varjupaigast, mis säilitaks oma põhifunktsioonid, kuid oleks sisse seatud nõnda, et haigus võiks seal laiali kandumata lõpmata kaua vegeteerida ning arutus oleks täielikult kontrolli all, pakkudes pealtvaatajatele näitliku õppetunni, ilma et viimaseid iial mingi oht ähvardaks; kõik see pidi mõjuma hoiatava eeskujuna ega tohtinud tekitada vähimatki nakkusohtu. Lühidalt: varjupaigast püüti teha tõelist puuri.” (lk 541-542)

“Viimaks ei ole sadism enam lihtsalt nimi, nimi praktika jaoks, mis on niisama vana kui Eros, vaid laiaulatuslik kultuuriline tõsiasi, mis ilmub nähtavale täpselt XVIII sajandi lõpul ning kujutab endast üht õhtumaise kujutlusvõime suurimatest transformatsioonidest: arutusest on saanud südame deliirium, iha hullus, armastuse ja surma meeletu dialoog himu piiritus ülbuses. Sadism ilmub nähtavale hetkel, mil enam kui sajandiks sisse suletud ja vaikima pandud arutus ennast uuesti ilmutab – mitte enam maise figuuri või kujutluspildina, vaid diskursuse ja ihana. Ei ole sugugi juhus, et sadism, see ühe mehe nime kandev individuaalne fenomen, sünnib isoleerimisest ja isoleerimises, ning et kõigis de Sade'i teostes seisavad esiplaanil Kindluse, Kongi, Allilma, Kloostri ja Ligipääsmatu Saare kujundid, mis näivad moodustavat otsekui arutuse loomuliku asupaiga.” (lk 545, de Sade'st saab lisaks lugeda lk 794-799)

“Unistuses täielikult moraalse kontrolli all toimuvast sunnitööst – tööst, mille muudab positiivseks just nimelt töötaja surm – jõuab isoleerimine oma tões äärmuseni. Neis projektides valitseb psühholoogiliste ja sotsiaalsete tähenduste üliküllus, terve moraalsete sümbolite süsteem, mis hulluse enda päris ära tasandab: viimane kujutab endast veel ainult korratust, ebaregulaarsust, hämarat süüd. Segadust inimeses, kes häirib riiki ja räägib vastu moraalile. Hetkel, mil kodanlik ühiskond adub isoleerimise otstarbetust ning kaotab silmist selle silmanähtava ühtsuse, milles klassikalisel ajastul võidi arutust vahetult ära tunda, hakkab ta unistama puhtast tööst – niisugusest tööst, mis tooks talle endale ainult kasu, teistele aga tähendaks üksnes surma ja moraalset survet ning mis viimaks lämmataks ja paneks vaikima kõik, mis inimeses iganes kummalist ja võõrast leidub.” (lk 645)

Kaasaegsema haigla üks rajajaid: “Tegelikult rajas Tuke varjupaiga, kus hulluse vaba terror asendus vastutuse väljapääsmatu ängiga. Hirm ei valitsenud enam teispool vangla ust, vaid võimutses siinsamas, südametunnistuse kohtupitseri all. Tuke kandis välismaailma hirmud, millesse võõrandunu oli haaratud, üle hulluse enda südamesse. Tõepoolest, varjupaik ei kehasta nüüd enam karistust, mis on määratud hullule tema süü eest, aga ta teeb selle asemel midagi enamat – ta ise organiseerib süüdiolemise. Ta organiseerib süü hullu jaoks: süüst saab hullu eneseteadvus ja tema ühepoolne (mitte vastastikune) suhe valvuriga. Ta organiseerib ka hullu süü mõistusega inimese jaoks – kui teise-teadvustuse ning terapeutilise sekkumise hullu eksistentsi. See tähendab, et süüdiolemise tõttu saab hullust karistuse objekt, ja karistus on alati antud nii tema enda kui ka teise teadvuses; ja just siis, kui hull tunnistab ennast sääraseks objektiks ning tunnetab oma süüd, peab temas taastuma vaba ja vastutusvõimelinse isiku teadvus, järelikult ka mõistus.” (lk 725)

Ja lõpetuseks: “Deliiriumi keelele saab vastata vaid keele puudumine, sest deliirium ei ole mitte üks fragment dialoogist mõistusega, vaid ta ei ole üldse keel. Ta ei viita lõpuks vaiki jäänud teadvuses enam millelegi muule kui süüle. Ja ainult sellest punktist alates saab taas võimalikuks ühine keel – sedapuhku süüdlaseks tunnistamise keel.” (lk 743)

Kommentaare ei ole: