Raul Laugen – Tiksuvõtt (2010)

“Montöör

Üks mu onudest, oli ametilt mees, kes kombinaadis sigadelt nägusi eest ära monteeris.

Ta tegi neist nägudest ka ühtelugu lõunat. See käis nii:

Pesed ja puhastad näod hoolikalt ja viskad koos juurikatega keema.

Parimad juurikad olevat küüslauk, sibul, porgand ja naeris.

Paned maitset ka.

Kui juured pehmed, õngitsed need välja. Nägu keedad samuti täieliku pehmenemiseni. Las jahtub omaenese leemes. Pärast hea nosida.”

Et siis, ee... humoorikad-filosoofilised miniatuurid? Või lihtsustatult öeldes absurdikad argielust. Või hoopis üks variant meestekast. Või ehk eesti vaste Vuorineni noorusmälestustele, kõik need poolpidused lood nõukogude aja lapsepõlvest. Või äkki Jaak Leer, kes läbinud mõned deliiriumid. Tõlgendamist jätkub.

Märksõnadeks võiks olla äraspidisus või nihestatus, psühhedeelne luuserlus. Selliste tekstide puhul ei saa muidugi aru, kas igasugu sõna- ja komaapsud on meelega või meeletult (ja kas siinses kontekstis on sel üldse tähtsust). Kui nüüd väga aus olla, siis on valge taustaga tekstid paremad (ja pikemad) kui musta taustaga tekstid, kus käib pendeldamine huvitava ja sisutuse vahel (no kui autorit tunneks, siis arvaks kindlasti teisiti jne). “Sead ja pärlikee” annavad ootamatul kombel killukese juurde Hargla Melchiori aegruumile. “Vilsandi Väikevanamees” kordub miskipärast kaks korda (jah, tõepoolest lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi). Raamatu visuaalne pool on päris creepy ja ka huvitav. Või pisut eemaletõukav. Igal juhul kummastav.

“Kunagi kaheksakümnendatel õnnestus mul viibida tööstuspraktikal ühes puutöökojas. No ma ei või. Oli seal vast seltskond. Peale minu tegi seal oma praktikat veel kaks minuvanust nolki. Meid võttis oma protektoraadi alla keegi endine tõstja-marukarsklane. Ajal, mil me pidime aknaid ja uksi kokku toksima, tõstsime me särasilmse aktivisti valvsa pilgu all puudast pommi ja võtsime treenerile märkamatult viina. Töö seisis ja nagu ikka sellistel puhkudel, lähenes äike. Kui töökoja uksest polnud juba teist nädalat ühtki kuradi akent välja tassitud, tuli Tema Ise oma kabinetist asja kaema. Tal oli hirmuäratavalt tokerjas neptunihabe ja millegipärast uuristas ta alailma tikuga kõrvas. Viis minutit jälgis ta meie pommikangutamist ja tema geniaalne aju raalis selle ajaga välja, et uksevalmistamine peaks kohe kindlasti teisiti välja nägema (“Ei ühtä haameria,” nagu Spede Pasanen oma shows ikka ütles). Ilmselt esimest korda oma maise eksistentsi jooksul eemaldas ta vaiguse tiku kõrvast, vallandas päevapealt tõstja-aktivisti, kupatas meid kooli aru andma, pöördus kannalt ringi ja marssis tagasi oma kabinetti. Koristajamutt rääkis hiljem, et selsamal päeval olevat ta, laetuna ülekeeva vihaga, purustanud sellesama tikuga oma kuulmekile ja hiljem meie tõstepomme saeveski taha võpsikusse mattes saanud ka pesuehtsa songa... Ma mõtlen... Sporti võiks ikka toetada.”