Felix J. Palma – Ajakaart (2010)

Palma on, võiks öelda, Cervantese järglane, ning ühe paraja kelmiromaani kokku vehkinud. Kui esimestel lehekülgedel oli skepsis, et mis pagana jahu siit tuleb, siis, oh ja ah, üks hetk muutus väga mõnusaks lugemiseks (ja kui tellis on mõnus, siis see on... mõnus?). Iseenesest kui (heas mõttes) klassikalise 19. sajandi romaani imitatsioon, kõiksugu pikad sissejuhatused ja jutustused ja lugeja poole pöördumised (aegajalt tekstis esinevad kerged frivoolsused on nii-ja-naa, natuke odava populaarsuse nimel tundub olevat). Kui Wells romaani jõuab, hakkavad mahlad voolama ja rasvane pettuste tulevärk särisema. Raamatu tagakaanetekst on mõnusalt riukalik, hea sissejuhatus sündmustesse, aga mitte just päris see, millest romaan tegelikult räägib, vahva petekas.

Sündmustik on nii kurikaval, et sellest ei oska kirjutada – kui võtad omaks ühe lugejamudeli (armastusromaan, wellslik minevikutulevikufantaasia, kriminaalromaan jne?), siis mingi aja pärast Palma väänab seda ja pead taas uute oludega kohanema, ning see on lõbus ja värskendav. (No tegelt ei viitsi sündmustikust kirjutada, igas lingis on sellest küllaga jutustatud.) Kui raamat üha värvikamaks pöörab, siis tuleb ikka kartus, et mille veidraga Palma veel võib üllatada, äkki läheb traagikaks, aga ei, jätkub vaimukus oma väiksemate traagiliste hetkedega (no oleneb muidugi, kellele pöialt hoida). Igatahes, elagu kapten Shackleton, automaatide võitja aastal 2000! (Ja milline mõõkadega duell see veel oli! Nullindate tõeline maik.)

“Tom ei olnud küll unustanud Meganilt õpitud kirjakunsti algtõdesid, kuid ei olnud piisavalt kodus grammatikas, et õigesti kirjutada ning, mis peamine, ta ei teadnud, mida teha, et mõtted voolaksid paberil sama selgelt nagu Claire'il. Ta silmitses arusaamatut tähtede ja mahakriipsutuste sasi valgel paberil, kus ainsa arusaadava fraasina seisis “Armas Claire”, millega ta rõõmsalt kirja alustanud oli. Nüüd aga lebas tema ees liigutav näide pool-kirjaoskamatu noormehe esimesest kirjakatsetusest. Ta kägardas paberi kokku ning leppis paratamatusega. Kui Claire saaks sellise kirja, võtaks ta endalt elu igal juhul, suutmata mõista, mis paneb inimkonna päästja šimpansi kombel kirjutama.” (lk 317)

Oleks muidugi abiks olla tuttav Wellsi loomega, aga nagu näha, võimalik ka teadmisteta igati mõnuga lugeda. Ei saa aru, miks Andrew niipea kui võimalik Mariele korterit ei üürinud, rikkal poisil ju nodi oli (süüdistagu aga iseend, miks siis naisel läks nii, nagu läks!). Esimest korda kohtasin eesti tekstis soomelikku väljendit “kauna kandma” (lk 332 jm). Powers on ehk natuke-natuke midagi sellist, mida võiks käesoleva raamatu tuules lugeda.

“Kogesin samu tundeid, mida eelmistelgi kordadel: kõigepealt hõljusin justkui õhus, omaenese kehast eemal, seejärel sain keha tagasi ning seadsin end taas oma luude-kontide vahel sisse, kuid seekord tundsin kogu aeg naise sooja kätt oma pihkude vahel. Lõpuks lõin silmad lahti, pilgutasin tobedalt ja püüdsin mitte öökima hakata. Ning naeratasin õnnest, nähes Alice'i käsi minu omadest kinni hoidmas. Ma katsin tema peened sõrmed tänusuudlustega, silitasin tema saledaid, heledate udemetega kaetud käsivarsi. See oli ka kõik, mis mul oli õnnestunud temast kaasa tuua.
Matsin Alice'i käed samasse aeda, kuhu olin saabunud, tollesse 1982. aasta Norwicki, kus ei paistnud kunagisest pommitamisest ainsatki jälge, kui mitte arvestada ühe väljaku keskel kõrguvat langenute monumenti.” (lk 492)

ulmekirjanduse baas

sehkendamine
õhtuleht

postimees