Matto oli pikaajaline ERMi töötaja, kelle noorpõlve kogumisretkest Halliste kihelkonda 1911.a. on siis siin raamatus omaaegne aruanne avaldatud. Eluloo ülevaatest tuleb välja, et 1920. aastate algul võisid Matto ja Tsvetkov Narva kandis (lk 11) vaat et poliitilised vastased olla.
Matto omaaegne aruanne on päris lõbus jutustus, üles tähendatud kõiksugu juhtumid ja jutuajamised ja muidu eluterve lähenemine (muuhulgas mängis ta kaaslasega kosilasi noortele neidudele, et vaid va vanale nännile käppa peale saada (no hea küll, see oli ühe kohaliku idee, mitte üldtunnustatud etnograafiline võte)). Muhe lugemine. Ahjaa, miks oli ilmtingimata vajalik, et aruandes pidi enda tegemistest rääkima kolmandas isikus?
Lisaks Halliste aruandele on raamatule lisatud käsikirjalised mälestused ERMi ajaloost ja Kristjan Rauast, mis on, üllatus-üllatus, samuti toredad meenutused. On ikka imekspandav, kui hästi oskasid vanasti inimesed foto jaoks poseerida, moodustada selleks kõiksugu grupiportreede kompositsioone (lk 12 ja 78-79). Ühesõnaga, mõnus väike raamat.
“Raud aga kartis nähtavasti nakkushaigusi ja sellepärast ei kasutanud käterätti. Ka telefoni ta ise ei puutunud. Ikka kutsus kellegi ühes, kes siis räägiks, Raud seisis aga kõrval ja dikteeris, mida vaja rääkida.Ujuma minnes Raud palus mind ikka kaasa tulla. Läksime siis K. E. Söödi poole ja tuli temalgi kaasa tulla. Ujumiskohaks oli raudteepoolne jõekäär veidi allpool pärmivabrikut. Puhas pesu oli Raual ikka ühes võetud, määrdunud pesu väiksemad esemed (krae, kaelaside, mansetid, sukad) loopis ta harilikult jõkke.” (lk 118)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar