Päris hirmus raamat ikka, käib üks tülgastav ja morn tapatalg; tekst on piisavalt jälk ja põnev, et proovisin vahepeal leida hingetõmbepausiks muud lugemist, aga nojah, edutult. No ütleme nii, et öökapiraamatuks just hea valik poleks. Triloogia teine raamat jätkab siis, eks ole, esimest raamatut ehk siis pahade vampiiride kõige paham vampiir püüab maailma üle võtta – et inimesed muuta lihaloomadeks, kes siis nuumata ja seejärel verest tühjendada. Noh, sellest kurjast plaanist on inimestel võrdlemisi vähe aimu, sest vampiirid ja nende alamad saavad vaid pimeduses tegutseda ning seni püütakse nende tegude tagajärgi seletada epideemia vms. Aga on väike grupp tegelasi, kes võitlevad vampiirluse vastu ning kelle vastu võitlevad nii pahad vampiirlikud tegelased (sest on ka mõned mitte väga pahad vampiirid) kui ka valitsusasutused. Olukorra teevad hullemaks teadagi kõiksugu sugulussuhted heade ja pahade vahel. Millega raamat lõppeb? Tuumajaamade plahvatuste ja tuumapommide loopimisega. Vapustav. Miks see vajalik on? Sest nii kaob päiksevalgus tuumatalve varju ning vampiirid ja vampiirlikud käsutäitjad saavad vabamalt tegutseda. Vaikselt tekib küsimus, et millest siis veel triloogia viimases osas kirjutada. Kole on inimkonna saatus.
“Ta tugines nüüd pigem loomalikele instinktidele kui oma hääbuvatele inimmeeltele. Koguni sügaval planeedi pinna all tunnetas ta erakordselt hästi päikese liikumist: teadis, et pea kohal on saabumas öö. Tema kehatemperatuur oli ligikaudu 323 Kelvini kraadi ehk 50 Celsiuse kraadi – 120 kraadi Fahrenheiti järgi. Maapinna sügavuses haaras teda pimeduse ja niiskusega kokkukuulumise tunne ning igatsus kitsaste suletud ruumide järele. Ta tundis end maa all mõnusasti ja kaitstult, kaapides päevaajal endale peale külma mulda, nagu inimene tõmbab peale sooja teki.” (lk 95)
Paar lühilauset veel. Autorite poolt on natuke lihtne lahendus, et kõiksugu elajalikud vampiirkurikaelad võisid kunagi natslikud sõjakurjategijad olla – nagu 20. sajandil olnuks vähe genotsiide. Gängimehed on muidugi mõnusad ja Hõbeingel Angel on kipa. Tuleb välja, et kasvuhooneefekt tekkis vampiiride mahitusel (lk 268), mis annab, teadagi, küllaga mõtlemisainet.
Mnjah. Tore, et tegemist vaid triloogiaga ja juba 2/3 läbitud. Hirmus, hirmus on see lugu.
segane maailm
ulmekirjanduse baas
lugemik
segane maailm
ulmekirjanduse baas
lugemik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar