Võiks kergemeelselt öelda, et tegemist on kõige pretensioonituma Hargla teosega, aga ometi igati mõnus meelelahutus (viimati oli selline hea elamus vast Bergi raamatuga). Puhas fantasy, käib üks paras action ja niisama mölinale suurt trükivärvi ei raisata, tunded ja au, need me sõbrad kahekesi. Ja seekord pole Euroopa ajalooga mingit pistmist, vaheldus seegi. Kui Pähkel ja Martin kokku segada, saaks vast käesoleva teose.
Sisu umbes selline, et needusega kaetud ja ümbritsetud ja immutatud sõjamees armub lootusetult haavatud tumma neidu ja püüab kõrtsmiku ja hoora abil preilit ravida ja seejärel satub ametikohustuste täitmisel poliitiliste intriigide tõttu nirusse olukorda ehk peab spionaažis süüdistatuna poomist ootama. Aga pole häda, leidub tegelasi, kes selle üürikese aja jooksul on tundmatut sõjameest laikima hakanud ja peategelane pääseb vangitornist, olles nüüd ühtlasi relvastatud kannupoisi ja skorpionitega. Edasi põgenetakse ringi ja otsitakse avalehekülgedel kohatud unelmate neidu (salapärasel kombel on preili – nagu selgub – äravahetamiseni sarnane kohaliku printsessiga, olemata siiski printsess või salajane kaksikõde!), kes on, teadagi, hoolitseva hooraga jäljetult kadunud. Aga õnneks leitakse nõid Deomid, kes osutub heatahtlikuks keskealiseks meheks ning edaspidi ta päästab ja suunab otsijaid edasi, ikka edasi (võiks öelda, et võimas nõid on autori poolt kuidagi liialt kerge lahendus). Noh, kui see nüüd väga suure üllatusena ei tule, siis aidatakse maa peale rahu ja peategelane tutvub oma äiapapaga. Tulevane naine on vähe carte blanche, aga peategelane on õnnelik, saabki teha naisest selline nagu endale meeldib (o sancta simplicitas). Ja ongi needus läbi. Vist.
“Nad viisid mu samasse vangitorni, aga enam ei koheldud mind interneeritud saadikuna, vaid surmamõistetud vangina. Niisiis kraadi võrra viisakamalt. Mitte et see palju oleks tähendanud, kuid natuke siiski. Sain kambri vaatega väljapoole, et enne hukkamist igal hommikul päikesetõusu jälgides mõistaksin, millest kõigest ma ilma jään. Või hakkan jääma.” (lk 38)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar