Raamat ei kuulu just proosa kullafondi. Lugu siis sellest, kuidas 3 sõpra otsustavad rikkalt ärinaiselt raha välja pressida. Sest ühele sõbrale tegi naine äriliselt liiga ja seetõttu vaja kuritegevuse sohu vajuda, loogiline ju. Etendatakse kohutav hukkamine, mille ärinaine äärmusliku ähvarduse tõttu peab justkui sooritama. Lõpuks moondub väljapressimine lihtsalt kurikavalaks pangakonto tühjendamiseks, mis sooritatakse pangaautomaadist raha välja võttes. Noh, ärinaine jääb siis kahest miljonist kroonist ilma ja kandib seetõttu oma kinnisvarafirmalt endale raha ümber ja siirdub Itaaliasse närve kosutama, kus satub omakorda sealsete ristiisade hoole alla (ahjaa, vahepeal jõuab naise ära võrgutada teda abistav detektiiv). Kõik on enamvähem rahulik kuni toimub tegelaste saatuslik ristumine Genova lennujaamas. Ärinaisele tõttavad appi ristiisad, kes lubavad naise eest kätte maksta, aga sellest oleks ehk juttu järgmises raamatus, mida pole senini ilmunud. Natuke segaseks jäi see ümberjutustus.
Nohjah, suurt nagu ei oska midagi muud kirjutada. Mingi võrdlusvõimalus Lembega, aga Merge läheneb ainesele siiski vähe inimlikult (ent teatud kerge jaburus säilub). Hea on see, et tegelased pole mustvalged, vaid ühtviisi vildakalt räpased, ei oska nagu kaasa tunda ärinaisele ja piinlik oleks kaasa elada kolme sõbra totrale rikastumisplaanile. Et siis selline mitmekesisus. Ei saa aru, miks ärinaise perekonnanimi ja ühe sõbra eesnimi peab Markus olema, aga samas, hea viis segadust tekitada. Näpukaid on palju, aga mitte just silmamurdvalt.
“Kõik need kaks päeva oli Marian siunanud Markust, sest tegelikult oli ju Markus olnud see, kes nad sellele libedale teele meelitanud oli. Oli ära meelitanud, oli lasknud töö ära teha ja siis ise jalga lasknud. Nii mugav! Ise peesitab kuskil Kreekas ja teised las luristavad tema suppi! Markus oli lubanud, et midagi ei juhtu, et kuskilt ei saa kinni hakata – et neid ei ähvarda mitte miski. Ja nemad Robertiga, lihtsameelsed, uskusid.” (lk 145-146)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar