24 november, 2010

Indrek Hargla – Palveränd Uude Maailma (2003)

Lühidalt öeldes on tegemist Hargla seni parima romaaniga. Mängud keskajateemaga pole just minu teetass ja ei kuulutaks seda romaani oma lemmikuks, aga kirjanduslikult võttes on see üle nii varasematest kui hilisematest romaanidest. Ja ausalt öeldes mõjus see raamat peale Bretti ja Pournelle'i harjumatult mitmekesise tekstina.

“Rahvaste ja maailmade saatused sõltuvad tihti vaid sellest, kuidas saavad kaks tavalist inimest omavahel läbi; keda ja millal armastavad. Ja armastus ei küsi, ta on pime ja rumal. Mis ei tähenda, et teda ei saaks kasutada.” (lk 422)

Lugu siis sellest, kes saab võtta süütuse maagiliste kõrvalekalletega neiu Grethelilt – kui seda teeb suvaline tatt Aidann, siis maagilised eripärad hävinevad. Kui aga maag Agrippa, siis... (lk 133). Ühesõnaga, järgneb üle kolmesaja lehekülje valmistumist üheks ja ainuõigeks süütuse rööviks (noh, tegelt see nii ei ole, eks). Teose maailm on pidevalt paisuv – külast saab linnake ja siis linn ja seejärel pealinn või terve riik ja lõpuks kontinent ehk Ameerika (jätkunuks raamat veel mõnisada lehte, oleks kangelased kihutanud kosmosesse). Autor on teksti kõvasti erinevaid ajaloovõimalusi pannud, kõige ohhoomaks osutus vast mauride Ameerika vallutus (no mind ajas küll itsitama, kui see tekstis esile kargas). Suhetesegadik on võimas, kõiksugu siniverelised ja prostituudid ja ports alamrahvast. Ja kuri koll Martin Luther. Wunderbar. Harglale mitteomaselt siin palju muhedust ei leidu, aga vaheldus seegi. Agrippa maailmadevahelise rändamise puhul võiks õrnalt viidata “Doanizarre udulaamale” ja Ameerika avastamine on häguselt seotud “Maris Stellaga”.

sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar