“Kui mind kaldast eemale aerutati, mõtlesin, kui rumal see olukord on. Mind aerutati kanuus, sõiduriistas, mis leiutati vähemalt kümme tuhat aastat tagasi. Kandsin valgustvõimendavaid seadmeid, mille leiutamise aluseks oli enne minu sündimist avastatud põhimõtted. Minu taga oli aurulaev, mis oleks võinud sõita Missouri jõel Custeri viimase võitluse päevil, ja ma olin sõitnud sellele planeedile tähelaevaga.” (lk 130)
Kosmosekauboilus ehk Bergi, Kunnase ja Spinradi (no see on ikka jube hea teos) austajatele sobiv raamat. Üsna üheplaaniline ulme, pole siin mingeid krutskeid ega autorivabadust (või noh, vabadus on – et just sedamoodi raamat kokku kirjutada). Autor pole kirjanduslikult just särav väljenduja (või asi tõlkes?), aga keda see huvitabki kui leidub actionit. Suurt vaeva pole samuti nähtud Falkenbergile elu sisse puhumisega, on teine selline ideaalne raidkuju, kelle kõik ettevõetud operatsioonid hiilgavalt õnnestuvad, hoolimata vastase kavalusest ja ülekaalust. Vaat mis tähendab õige juhtimine. Mõnes mõttes päris arutu militarismi kiitmine. Ja mis kiiks autoril nende torupillidega veel on? Kuidagi veidralt elutu raamat, käib madistamine ja intriigid ja vandenõud, aga sellel puudub... midagi.
Huvitaval kombel ei tundunud mulle raamat elutu, kuigi militaarulme pole kindlasti mitte minu maitse.
VastaKustutaMulle meeldis Falkenberg tema kompromissitusega. Temas polnud seda tüüpilist käsutäitjat, vaid ta oli visionär. Pisut-pisut meenutas isegi Enderi mängu. Ehkki muidugi Enderi mäng on kordades parem raamat
peaks siis Enderit lugema.
VastaKustuta