Võrreldes eelmiste Bergi raamatutega on autori areng olnud ikka hämmastavalt tähelepanuväärne, ikka mehine seitsmepenikoormasaabastega hüpe, nii selgelt omanäolist romaani just tihti ei kohta. Lugu siis sellest, kuidas sõjas osalenu Lex Rogan ei leia argielus rahu ja adrenaliini ning läheb palgasõdurina kuhugi endise sõjatsooni piiriplaneedile kolmeks aastaks korda looma. (Abikaasa seda just hõisates heaks ei kiida, aga no mis teha, noorte abielud.) Talisiumi nimelisel planeedil saab kõvasti actionit ja nagu ikka on palgasõdurid muust tsivilisatsioonist klaustrofoobiliselt eraldatud. Aga pole häda, selline see sõjameeste elu on (raamatu lõpupoole siiski hakatakse mõtlema, et kas ikka saadakse sellelt purukspommitatud rusuplaneedilt ära või peab igaveseks jääma). Ja nii siis ongi pea 500 lehekülge madinat Talisiumi allesjäänud populatsiooni ja veel ühtede olevustega. Kui oled Kunnase ja Anmanni sõjameheeepostega sõbramees, sobib seegi raamat lugemislauale.
“Lex rabas kabuurist püstoli ja lõi sellega pealepassijale pähe, aga pealiigutuse tõttu läks löök veidi märgist mööda ning hooga langev püstoliraud sattus mehe kõrva ja pea vahemikku. Kõrvalest rebenes lahti, jäädes ainult nibuga pea külge rippuma. Haavast purskus verd, mees tõmbas õhku kähinal sisse ja kohe pidi kostma eelmisest veelgi kõvem röögatus, mille vältimiseks Lex uuesti virutas. Püstolipära raksatas lausa kuuldavalt vastase kuklasse, karjatus sumbus kusagil õnnetu pealepassija kurgus ja teadvust kaotades vajus mees otseti maha. Lex äsas talle igaks juhuks veel korra vastu kukalt, nii et pealepassija keha läbis tõmblus, hüppas siis oma karabiini juurde ja vaatas valvsalt ringi.” (lk 250-251)
Kahju, et Vahing omal ajal seda raamatut ei arvustanud, tema analüüsi Lexist lugenuks suure huviga. Berg on vast nihilistlikult hoiakult võrreldav Tänaviga, aga see on siiski midagi muud Tänavi mängulisusest (mitte autor ilmtingimata nihilistliku hoiakuga oleks, vaid seda lugeja vaatepunktist). Ei tule ette ühtegi autorit, kes nii neutraalselt vägivalda suhtuks (varasemad romaanist kirjutajad räägivad neutraalselt suhtumisest sõtta). Või õigemini võlutult, Bergile meeldib kirjeldada vägivalla koreograafiat – kuidas veri lendab ja vange pekstakse või kuidas surmasaanu pea ees trepilt alla lendab (lk 174) jne jne jne. See ei ole otseselt glamuurivägivald – lihtsalt osa autori loodud maailmast, sellele pole otsest hukkamõistu (kuigi liialt ülemäärane – kui see on võimalik – vägivald leiab Lexi mõttemaailmas teatud taunimist). Eks kergelt homolik see sõjaväemaailm on (nt lk 97), aga eks see ole paratamatu sellistes machokooslustes. Kui viimases kolmandikus ilmub Lexi kõrvale Yolanda, siis see on hetkeks kui mingi emafiguuri vilksatus, moondunud südametunnistus, aga peagi laguneb Lexi jaoks seegi. Digifotonduse ajal on pisut harjumatu, et tulevikusõdalased ei kasuta selliseid lihtsaid lahendusi töö hõlbustamiseks.
Ühesõnaga, huvitav ulmetellis. Ja kahjuks jääb järg tulemata.
“Hüvastijätuks libistas ta pilgu üle kodumaja, kuid mõtetes viibis ta juba kaugel, teistel planeetidel, keset lahinguid. Ta oli taas leitnant Rogan, Esimese Koloniaalkorpuse võitleja, noor uljas ohvitser, kes koos oma kaaslastega võis korda saata tavainimestele mõistusevastasena tunduvaid tegusid.” (lk 504)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar