Eelmiste raamatutega võrreldes selline muutus, et vaatepunkt lähtub meeste rohmakast maailmast. Ehk siis kangelaseks on töökojas autosid ja muruniidukeid parandav tubli maapoiss Kevin. Elu nagu ikka suviselt romantilisel Saaremaal, meri ja purjutavad mehed ja soe udu. Kevin ei purjuta, Kevin parandab autosid ja Kevini vanavanemad kardavad juba vaikselt, et poiss jääb vanapoisiks. Aga ühel hetkel jõuab Kevin moraalse lahkteeni – kas olla edasi ülemuse naise poolt kasutatav või armuda hoopis nääpsukesse üliõpilasneidu. Nagu ikka, valib mees noorema liha. Ja puhkeb siivas kirg. Noored suhtlevad omavahel kui vanades romantilistes filmides, ikka väike naljategemine ja salajane õhkamine ja mida kõike veel (aga mitte kõike, tibi tiba pips). Või noh, ütleme, et elu on siin raamatus vanamoeline ja ümar (kuigi jah, maailm on tõepoolest veidrikke täis, miks mitte siis kaks sellist ei võiks kohtuda selle raamatu lehtedel).
Kõik ilus saab korda otsa. Raamatu lõpupoole tuleb siis tagakaanel lubatud kriminaalne värk. Ja mitmed saladused tulevad päevavalgele, aga hoopis teises valguses (millises siis? Ütleks, et halvas). Aga äkitselt kriminaalne värk laheneb ja loo finaal on (eelviimasel leheküljel!) selline, et võtab peale musta masenduse peatükke (milliseid tagasilööke noor armastus ometi saab!) suurest rõõmust mu jalust nõrgaks ja tekitab, teadagi, usku inimkonda. Milline kena tänapäevane muinasjutt, ja mõnusalt hõlbus lugemine. Kui Laidla puhul tükkis aegajalt esile mingi šokeerimisvajadus, siis Sepp võtab asja rahulikumalt ja lihtsalt jutustab lugu, mis võiks pakkuda tuge. Rahulik romantika.
Jube naljakas jutt sul. Võibla selle eelmise, spordikommentaatorite teksti pärast luges see tekst end minu peas spordikommentaatorliku häälega. Natuke oli vist Ahto Vesmest ka. Päris kentsakas elamus.
VastaKustutaTakkajärgi mõeldes see raamat mulle ikka meeldis, hea meelelahutus.
VastaKustutaTäiesti positiivne üllatus, tõepoolest.
VastaKustuta