12 juuni, 2010

Adena Sepp – Peljatud tunded (2009)

Mõneti siis tänapäevane tuhkatriinulugu, kohtuvad ja igati armuvad keskealised Hiiumaa kalatööstuse suitsukala sorteerija Katren ja Tallinnast kalatööstust parandama tulnud juhtivtöötaja Oliver (tuhkatriinulugu ehk seepärast, kuidas kalatööstuse lihttöötajad muudkui rõhutavad endi ja ülemklassi vahet – ülemklassi mehed vaid heal juhul kasutavad neid ära, naiste püüdlustest hoolimata pole ülemklassi isenditega õnn võimalik). Et siis selline pisut ootamatu vaatenurgaga või õigemini asukohaga armastuslugu, vihutakse liinil kalu sorteerida ja vahel räägitakse tööprobleemidest ja unistatakse sinisilmadega mehest. Iseenesest võiks mõnel mõtteuidangul suisa arvata, et autoriks mõni noorem avangardist, kes püüab kunsti rahvani viia, aga võta näpust, ikka tõsine armulugu kõigile meile romantikahuvilistele, pole siin mingit trikitamist.

Ivika viipas uudishimulikult teda enda juurde tulema ning saanud teada, et Katrenile helistas Tambet, mis muidugi oli puhas vale, ei uudishimutsenudki ta rohkem. Katren aga oli kogu ülejäänud tööpäeva sisemiselt pinges ning tasus vaid hetkeks mõelda Oliveri tehtud ettepanekule ja mehe sinisilmadele, kui kuumalained tast üle uhasid. Näpud ei tahtnud enam sõna kuulata ja kalad kippusid toosi läbisegi minema. See kõik tegi teda närviliseks ning päeva lõppedes tundis end rohkem väsinuna kui kunagi varem.” (lk 63)

Katren on usu kaotanud, et peale oma kustunud abielu veel võiks elus õnne tabada, ja seda painavamalt mõjub talle Oliveri kasutatav parfüüm ja pilklikud silmad. Mees ja naine muudkui soiguvad omaette armumisest, küll lähevad neil jalad nõrgaks teise huuli eemalt vaadeldes jne – kiuslikult võiks öelda, et selline tuline põhjamaine armumine (milline oleks tavaline või vaoshoitud tundelugu, võib vast ise ette kujutada). Lugemisel tajub ehk tõepoolest, et autor on naine ja oodatavad lugejadki pigem naised, see Oliver on igatahes kui üks hiliskeskealise naise unistus (samas ei ole kindlust, kas Oliverist ikka oleks oma kätega maja üles ehitajat). Sepp on siivsam ja rahulikum variant Milvi Lembest (puudub ecstasy ja hispaania kärbes) ja igal juhul inimlikum kui Soonik. Ahjaa, lõpp on üllatavalt positiivne ja roosiline, elu ei lõpe neljakümnendates, okkaline ja tahumatu Katren saab ja hakkab...

Selline jutt pani Selinigi muigama – paljud naised olid siin üpriski korpulentse figuuriga ning nii mõnegi oleks võinud neist tissimissi konkursile saata ja nüüd neid bikiinides ette kujutada, see võinuks päris omalaadne pilt küll olla. Liinat vaadates võis läbi kitligi aimata, et peale pesu seal kitli all tõepoolest midagi muud tal seljas pole. Oliver piidles hetkeks Katrenitki, ainult korraks naise saledale kehale mõeldes pidi ta tunnistama, et see teda endiselt erutab, kuid Katren hoidis kindlalt oma kukla tema poole ning näis tema kohaloleku suhtes täiesti ükskõikne olevat.” (lk 90-91)

Kommentaare ei ole: