Kehlmanni maailmakuulsaks teinud „Maailma mõõtmine“ jättis mulle väga hea mälestuse: oli vaat et ladina-ameerikalik, fantastikast ja nägemustest pikitud vaimukas ja riukalik ajalooline fiktsioon, mis näilisest kergusest ulatus ka väga erinevate tõsiste teemadeni. Nüüd nägin raamatupoes seda Kehlmanni ja ostsin kohe ära. Lugesin, ja kuigi nii liigutavat lugemiselamust ei saanud, siis seegi, alapealkirja kohaselt „Romaan üheksas novellis“, ütleb nii mõndagi huvitavat.
Kehlmann ütleb tänapäeva kohta, ütleb avaralt, antopoloogiliselt, mis ongi teose voorus minu jaoks. Põnevust ei tekita mitte mingid reisikirjad kaugetest ja eksootilistest paikadest, ei – näidatakse seda nii argist meediamaailma, mis erinevatel ekraanidel meie intiimseid elutubasid iga päev säritab. See on maailm, mida valitsevad superstaarid ja showbiz, rahvusvahelised lennujaamad, peentehnoloogia kodudes ja töökohtadel, kõik-ühe-nupuvajutuse-kaugusel ruumioptimism, veeb, sotsiaalmeedia, aliased, Google&YouTube, inglise keel kui lingua franca, hämarad konfliktid kaugetes piirkondades, vandenõuteooriad ja paranoia, bluff, imagoloogia, hävitav iroonia. Üks tekstilõik, mis tutvustab üht kirjanikust raamatutegelast, on päris iseloomulik: too kirjanik pidas ettekande, et: „kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, ning et inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu – religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud. Keegi ei saanud päriselt aru, kas ta [see kirjanik siis] mõtles seda tõsiselt või irooniliselt, kas ta oli nihilist või konservatiiv, kuid just sellepärast avaldati ta ettekanne trükis, selle kohta ilmus igasugu repliike ja saksa kultuuri instituudid kogu maailmas kutsusid teda esinema.“ (20)
Näivus, see, kuidas ja mida maailmale näidakse, käib mitmest novellist läbi. See on justkui praegusele maailmale olemuslik. Ühtlasi nopitagu siit huvi korral ka tõsisem esseteema tõe, reaalsuse, fiktsiooni, vale, manipulatsiooni kohta. „Inimesed, isegi kõige lähedasemad ja tuttavamad, ei märka, kui valetatakse /---/, sest mitte keegi ei pane tähele. Inimesed on heausksed, nad ei eelda pettust. /---/ kõik on ju mõtetes mujal.“ (106) Näivuse kultuur on võtnud meilt tähelepanuvõime ja kriitikameele (või siis on need hüpertrofeerunud paranoiaks?). Moodne tehnika ainult võimendab skisofreeniat: „Kui kummaline, et tehnika on meid asetanud maailma, kus ei ole kindlaid kohti /---/ ja kuna midagi ei saa kontrollida, on kõik, mida endale ette kujutad, põhimõtteliselt ka tõsi. /---/ kus on siis instants, kes selle [tõe] üle otsustab?“ (109)
Inimese jaoks tähendab see tegelikult tohutut üksindust. Traditsioone meenutavad veel vaid harjumused, sidusust ega mingit alust pole. Kõik on võimalik. Näiteks elu topeldada, armukestega žongleerides: „Kaksikelu: elu kahekordistumine. /---/ täielik avameelsus on surm ja ühest eksistentsist inimesele ei piisa.“ (115) Või vastupidi, võib iseennast ära kaotada: selline on lugu maailmakuulsast filminäitlejast, kes ühel õhtul, et saaks klubis rahulikult piigasid piiluda, esineb näitleja, ehk siis iseenda imiteerijana. Üsna halvaendeline on stseen, kus pärast esinemist lohutatakse teda, et „oled küll tema nägu, aga tema hoiakut sa veel ei valda. Vaata rohkem ta filme!“ (51) Pisiasjade kumuleerudes juhtubki nii, et imitaator (vabandust – näitleja ikka) ei suuda enam kedagi veenda, et ta ongi „originaal". Ja ta vist ei usu seda enam isegi.
Siinkohal peaks ära mainima ka teost läbivad mängud jutustamisega, trikitamised autoripositsiooniga jms. Sest võimalusi täiesti on, kui silmas pidada näivuse ja fiktsionaalsuse teemat, eks. Ja nii siis näiteks mõni tegelane ilmubki mõnes teises loos fiktsionaalse tegelasena, või jutustaja vaidleb tegelasega, et mis ta temaga nüüd kõik ära teeb jne. Paraku ei olnud väga veenev see kihistus, kuidagi liiga otsene, näpuganäitav. On huvitavamaid näiteid lugeda. Kuigi, võibolla jäi selles filminäitleja loos midagi mulle peitu. Aga tundub, et meta-värk on siin lihtsalt üks põhilisi asju, millega erinevad novellid „romaaniks“ seotakse. Jah, minu jaoks on see ikkagi pigem novellikogu. Häid novelle on siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar