Järjekordse eesti filmi depressiivne ja kujundlikuvõitu stsenaarium. Matused, rasedus, rahatus, pidetus. Masendus. Ühtlasi tuletab Kuik meelde, et kõik noored ei oskagi internetti kasutada ehk siis vallata inglise keelt kasvõi minimaalsel tasemel (tõsi jah, tekst kirjutatud tervelt viis aastat tagasi). Nii tuleb 19-aastane Eve kuskilt netivabast kohast Tallinnasse tööle ja inglise keelt õppima, et siis edasi... Inglismaale tööle minna; see on kaasajastamine tõeliselt hirmsa tempoga (võibolla elas temagi kuskil eraldatud metsatalus nagu Dahli “Siga” kangelane? Ei, tegelikult mitte...). Kuik on üsna terav ja pisut naturalistlik, tegelaste vahel pole mingit tilulilu suhtlemist, käib ikka kena dramaatika, Evet püütakse keppida igast asendist või proovib kõbist armuke end niisama hommikumantli vööga üles puua või laip pilgutab mõtlikult silmi ja mis kõik veel. Noh, jah. Stsenaariumi lõpp on poeetiline. Ei suuda tekstist samamoodi vaimustuda nagu allpool viidatavas blogis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar